Книги, похожие на «Mario Vargas Llosa, Paha tüdruk»

Raamatusse on koondatud kolm Alfred de Musset' teost.De Musset (11. XII 1810 – 2. V 1857) tähendab prantslastele sama mis Puškin venelastele või Byron inglastele. Niisiis on ta eelkõige poeet ja sealjuures veel romantik ning kindlasti ka oivaline jutuvestja.

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.

Kauni maahotelli laval on kõik valmis kohaliku näitetrupi etteasteks ja Melissa Craig peab ühe trupiliikme salapärase tapmise järel taas detektiivirolli asuma …Melissa rõõmustab, kui tal palutakse tema kohalikus Cotswoldi lemmikhotellis etenduva näidendi lavaletoomisel abiks olla. See pakub talle imelise võimaluse tutvuda näitetrupi liikmetega, kes on nii laval kui lava taga ühtviisi värvikad kujud. Proovid kulgevad sujuvalt, kuni üks alalõpmata torisev ja pahas tujus kõrvalosatäitja leitakse järsu keldritrepi jalamilt selili lamamast.Tulemusteta mehe elu päästa üritav Melissa on kindel, et kuuleb lähedusest hääli, ja tajub, et õnnetusega pole asi päris puhas. Miks püüdis mees pääseda hotelli keldrisse, kuhu tal üldse asja polnud? Ja miks hotelli juhataja selle pärast nii kuri on?Kui hotelli projektiga tutvudes üht-teist üllatavat ilmsiks tuleb, on Melissa raudkindel, et tegemist on mõrvaga. Aga kuidas toimida siis, kui kõik su kahtlusalused on näitlejad – mismoodi teha vahet headel ja halbadel valetajatel? Kas Melissa suudab tapja leida enne, kui eesriie viimast korda langeb?