Книги, похожие на «Tammy Cohen, Paha-paha tüdruk»

Kogumikku on koondatud 21 Eduard Vilde jutustust, novelli ja naljajuttu peamiselt kirjaniku hilisemast loomeperioodist.

Piret Bristoli kolmas romaan kirjeldab üliõpilaste elu Tartus 20. sajandi viimase kümnendi hakul. Suvest suveni 1989–1990 leiavad Leningradi (praeguse Narva) maantee tornühiselamus aset kõikvõimalikud sündmused nii provintsist saabunud minategelase kui ka vanade olijate, füüsika-üliõpilaste, elus. See oli aeg, kui Tartu tänavate veneaegsed nimed olid rahva mälus värskemad kui äsjase ümbernimetamise käigus taastatud ning Eesti kuulus veel Nõukogudemaa koosseisu, Poest sai kõike osta rublade eest, kuid ka valuutapoode tärkas nagu seeni pärast vihma; Toomkiriku varemed ja vana Werneri kohvik olid tellingutes ning ülikooli peahoone juurest viis raekoja platsile kitsuke tänav, mida rahvasuu kutsus Poola koridoriks. Perestroika ja glasnost olid juba oma vilju näidanud. Oli ilmselt lähedal aeg, kui üks poliitik võilattu sisse murrab. Kes see ikka ühiselamus võid sõi? Oli kaunis kevad, meie kahekümneaastased. Tehniline progress oli kohale jõudnud. Kõik oli alles ees.

Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata.Autor on ülikoolis töötades ja tudengitega suheldes näinud pealt päris paljude noorte inimeste eneseotsinguid ja postmodernses tegelikkuses sageli rahulduseta jäävat igatsust millegi kindla ja absoluutse järele. Raamat on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui niisugune igatsus põimub inimlike ambitsioonidega ja pääseb kontrolli alt välja.

„Kanarbikukartus“ on järg Olivia Saare mälestusteraamatule „Humalapuu“, mis ilmus 2005. aastal. „Kanarbikukartus“ teeb tagasivaate eesti lasteajakirjandusse alates 1952. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Elavate, emotsionaalsete meenutuste kaudu avanevad siin nõukogudeaegse ajalehe „Säde“ ning ajakirjade „Pioneer“ ja „Täheke“ toimetuste töötajate loomingulised püüdlused ja eesmärgid, kordaminekud ning ajastule omased ootamatud, kohati uskumatud situatsioonid. Raamatu põhikoega põimub autori pereelu teema, tema isiklikud läbielamised, suhtumised ja arusaamad. Rohkesti leiab lugeja raamatust reisimuljeid – lõbus-lustakaid sündmusi ja olukordi erinevaist paigust Nõukogude Liidus, aga ka välismaal. „Kanarbikukartuses“ on ka kirju, ülestähendusi ja luuletusi.