Книги, похожие на «Eet Tuule, Päevikukütid»

Minu nimi on Griz.Minu lapsepõlv polnud nagu sinu oma. Mul pole kunagi olnud sõpru ja ma pole kohanud kogu oma elu jooksul nii palju inimesi, et nendest oleks saanud moodustada kaks jalgpallimeeskonda. Mu vanemad rääkisid mulle, kunagui, enne kui inimesed kadusid, oli maailm rahvast täis. Aga meie oma saarel ei tundnud siiski kunagi üksildust. Olime teineteise jaoks alati olemas ja meil olid meie koerad.Siis tuli varas.Olemas ei pruugi olla enam ühtegi seadust peale selle, mida ise õigeks peame, aga kui sa varastad mu koera, võid olla kindel, et tulen sulle järele. Kui me pole lojaalsed neile, keda armastame, siis mis on selle kõige mõte?“Poiss ja tema koer maailma lõpus” on ääretult paeluv lugu ellujäämisest, julgusest ja lootusest täielikult muutunud maailmas. See unustamatu romaan koos oma ainulaadse ja tugeva kangelasega on ideaalne raamat teoste “Station Eleven” ja “Pii elu” austajatele.

Jan Beltrani kirjanikunime taha varjuv eestlane on sündinud 1970. aastal Võrumaal. Ta on elanud kümmekond aastat Lõuna-Euroopas ning lõpuks leidnud oma koha Hispaanias Barcelonas. Jan Beltrani kireks on inimeste elulugude ja saatuste uurimine. Romaanis „La mala vida ehk neetud elu“ põimuvad erinevatest ühiskondadest pärit kolme peategelase keerulised eluteed. Nõukogude Eestis kasvanud Kristian seikleb Moskva kaudu vabasse maailma, otsides iseennast ja armastust. Kodusõja ajal sündinud ja Franco re˛iimi üle elanud hispaan lanna Rosa säilitab elurõõmu hoolimata kõigist talle osaks saanud kannatustest. Preestri poolt lapsepõlves väärkoheldud mehhiklane Antonio loodab, et kõigevägevam annab talle andeks tema pöörase kaksikelu. Kuid siis ristuvad nende kolme värvika tegelase saatused Barcelonas.

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […]„Oli sul seal väga raske, Kullo?”Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?[…]

Nad on põlised oponendid. Michael on ufoloog, kes usub teiste maailmade ja tulnukate olemasolu. Roberta uurib meteoriite ja usub ainult seda, mida oma silmaga näeb. Tundub, et mitte miski ei suuda neid lepitada, kuni nad kohtuvad „Päikese pojaks” nimetatud meteoriidi kraatri juures. Võiks arvata, et see salapärane keha kukkus kosmosest tuhat aastat tagasi Maale just selleks, et need kaks põikpead kokku viia.