Книги, похожие на «Eet Tuule, Päevikukütid»

Elava kujutlusvõime ja kirjanikupüüdlustega Nora sõidab nädalavahetuseks külla oma väikelinnas elavale vanemale õele, satub aga hoopis mõrvapaigale.Politsei ei leia ühtegi motiivi, miks pidanuks keegi haiglas töötanud Racheli tapma. Nii hakkab Nora ise uuriva pilguga ringi vaatama, paljastades − või arvates paljastavat − õe ja naabrite väikesi saladusi. Politsei kahtlused koonduvad samal ajal Norale endale, kuna temalgi oleks piisavalt põhjust õe peale vihane olla.Selle psühholoogilise põnevikuga pälvis Flynn Berry 2017. aastal Edgar Allan Poe auhinna parima debüütromaani eest.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

Iga inimese, ka kõige silmapaistmatuma, elukäik on ainulaadne ja kordumatu ning vääriks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitüdruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees säravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tüdrukut viima ainult ülesmäge, saama taevatrepiks, mille lõpul ta sinilinnu tiivul kõrgustesse tõuseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja tõestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et äravalituks saada; sinilinnu püüdmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, kõigepealt raudkindlat tahet eesmärgi nimel oma nõrkusi võita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sündmused kogu rahva elu segamini löövad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu püüdmisest vaid soov ellu jääda. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvõõrast ja ometi kõikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kümnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle rõõmsaloomulise naise rõõmuvaest elu läbi viiekümne aasta.

„Baby Jane” räägib naistevahelisest armastusest. Sofi Oksanen kirjeldab lesbikultuuri, kirjutab inimestest, kes kõik tunnevad üksteist ja on olnud enamasti omavahel lähedastes suhetes. „Baby Jane” on kollaaž armastusest, töötusest, hingesugulusest ja paanikahäirest. Kaasakiskuv armastuslugu ei karda näidata seksuaalsuse sügavamaidki kihte. Sofi Oksanen on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandusteadust ja Helsingi Teatrikõrgkoolis dramaturgiat. Eesti keeles on varem ilmunud tema menukas debüüt „Stalini lehmad” ning mitmete preemiatega pärjatud romaanid „Puhastus” ja „Kui tuvid kadusid”.