Книги, похожие на «Eet Tuule, Päevikukütid»

Ameeriklanna Kit Raine elab Toscanas ja kirjutab biograafiat oma heast sõbrast, vastuolulisest naisest, kes heidab ikka veel Kiti enese elule varju. Tema töö jääb toppama, kui saabuvad kolm naist − Julia, Camille ja Susan −, keda seob hiljuti sõlmitud sõprus. Susan, kolmest naisest kõige hakkajam, on keelitanud sõpruskonna loobuma üksluisest elust USA-s ja üürima Toscanas kauni maja. Hoolimata sellest et võõrast kultuuri ei tunne uustulnukad kuigi hästi, annab äsja tärganud seiklusjanu neile julgust elu nautida. Aga kuidas seda täpsemalt teha? Kiti juhendamisel sukelduvad kolm sõpra Itaalia ellu ja oma ammu unustatud kirgedesse, ja sel kõigel saavad olema üsna ootamatud tagajärjed. Frances Mayes, autor, kelle sulest on ilmunud ülipopulaarne „Toscana päikese all”, kirjutab talle omase soojusega kaunitest paikadest, toidust ja sõprusest. „Naised päikese all” on lugu neljast ameeriklannast, kelle elud saavad ühe erakordse aasta jooksul Itaalias uue suuna.

Romaani eellooks on üliõpilaste – kahe noormehe ja nende kursuseõe suhe. Neiu valib elukaaslaseks kahest mehisema, andekama, silmapaistvama. Romaani põhitegevus langeb üheksakümnendate algusse – ühel õhtul, paarkümmend aastat hiljem, otsib naine selle teise mehe üles ja teatab, et ta abikaasa on jäljetult kadunud. Peategelane asub oma sõpra otsima; tal pole algul ainsatki jälge. See on romaan igaühesaladusest, sõprusest, armastusest, reetlikkusest, vastutusest, elu eest põgenemisest.

Elu ja surma vahel on raamatukogu. Sellest kesköö raamatukogust leiabki end Nora Seed: talle on antud võimalus teha oma elus muudatusi. Seni on see olnud õnnetu ja tulvil kahetsust. Nora arvab, et on kõiki alt vedanud, sealhulgas iseennast.Siinsetel riiulitel olevad raamatud võimaldavad Noral elada nii, nagu oleks ta teinud teistsugused valikud. Ühe vana sõbra abiga asub Nora tühistama kõike, mida on kunagi kahetsenud, ja otsima täiuslikku elu. Paraku ei lähe asjad alati nõnda, nagu ta ette kujutab, ning õige pea seavad tema valikud nii raamatu­kogu kui tema enda suurde ohtu.

Norra autor Merethe Lindstrøm (snd 1963) alustas oma loometeed 1983. aastal. Sestpeale on tema sulest ilmunud ridamisi auhindadega pärjatud ja kriitikute üksmeelse tunnustuse pälvinud romaane ja novellikogumikke. Romaan „Vaikuse päevad” (2011) tõi kirjanikule Põhjamaade Nõukogu 2012. aasta kirjandusauhinna ning on muuhulgas ilmunud ka eesti keeles (2013, tlk Riina Hanso). 2015. aastal ilmunud „Talvearhiivid” on Lindstrømi kaheksas romaan. Minajutustaja on perega kolinud suurlinnast eemale. Siin maamajas, keset avaraid välju, helendavaid päevi ja unetuid öid kirjutab ta romaani oma mehest. Ja iseendast. Sellest, mis tunne on elada koos inimesega, kellel on tihtipeale raske elus olla. Kirjutab hirmust ja ängist ning soovist kõige kiuste pinnal püsida. „Talvearhiivid” on valusalt aus ja sügavalt isiklik romaan. Teose keskmes on keerulised suhted, inimpsüühika haprus ja haavatavus, mis kandub edasi järgmistele põlvedele. See on lugu eksistentsiaalsest pimedusest, abitusest elu ees ja kõikevõitvast armastusest. Merethe Lindstrømi stilistiliselt kaunis ja kujundirikas keel, mis äratas tähelepanu juba romaanis „Vaikuse päevad”, mõjub „Talvearhiivides” veelgi intensiivsemalt ja ehedamalt.

Helena teadis juba väikesena, et midagi on tema vanavanemate majas valesti. Teda kohutasid sealsed kummalised hääled, sammud trepil ja halvad unenäod. Ta ei taibanud, miks vanaisa ja vanaema iial midagi sellist ei näe ega kuule. Aastaid hiljem, pärast vanavanemate surma, kohtub noor naine taas oma lapsepõlvehirmudega. Tasapisi avaneb talle traagiline lugu, mis leidis aset aastakümneid tagasi ning mõjutab nüüd ka neiu enda saatust.