Книги, похожие на «Mati Soonik, Paarishärjad»

Arglik kevad" on triloogia viimane osa, järg romaanidele «Sügisvalgus» ja «Tuisune talv». Läheneva kevade värsked läänetuuled toovad metsadetagusesse Harinõmme külla uut elu ja uusi suhtumisi. See on siinmail enneolematu ärkamine, mis sunnib maainimest nii mõndagi ümber hindama, et kiiresti muutuvast elust osa saada. Laanehaua metsamajakesse toob see arglik kevad aga sootuks teistmoodi, küll rahutu, aga lootusrikka elu.

Lundi äärelinna kenas villas elab n-ö täiesti tavaline perekond, kelle elu oleks justkui täiuslik. Kuni saabuva krahhini … 19aastast Stellat süüdistatakse 32aastase ärimehe brutaalses mõrvas ja ta vahistatakse. Meeleheitel vanemad ei mõista, mis juhtus. Nad on valmis tegema kõik, et oma tütart päästa, kuid … kas nad üldse tunnevad teda. Või teineteist.Geniaalselt komponeeritud triller avab kronoloogilise sündmuste käigu kolmest – jumalasulasest isa, taltsutamatu tütre ja advokaadist ema – vaatenurgast, mis on esitatud lugu haaval, avades nii pereliikmete nägemuse üksteisest, kuritöö käigust kui ka omavahelistest suhetest. Mis juhtub, kui inimesed usuvad, et tunnevad üksteist, kuid tegelikult elab igaüks otsekui eri planeedil. Tõde ja vale, hea ja halb – piir nende vahel võib ekstreemolukorras olla üpris nõrguke.„Täiesti normaalne perekond“ on erakordne põnevik, mis viskab õhku kriipivaid küsimusi. Kui hästi sa tunned oma lapsi? Kui kaugele oled valmis minema, et kaitsta neid, keda armastad? Kas tapmist saab õigustada?Mattias Edvardsson (snd 1977) on Rootsist Trelleborgist pärit kirjanik ja õpetaja, kelle sulest on varem ilmunud kolm romaani ja kaks noorteraamatut. Psühholoogilist põnevikku „Täiesti tavaline perekond“ peetakse tema läbimurdeteoseks, selle tõlkeõigused on müüdud rohkem kui 25 riiki. Edvardsson elab koos oma perega Rootsis Löddeköpinges.

Romaan on eelkõige tuntud mitme kuulsa lavateose alustekstina, nende hulgas Leoncavallo ja Puccini ooperid “Boheem”, I. Kálmáni operett, uuemal ajal ka samateemaline muusikal. Teos põhineb autori noorpõlveaastatel Pariisis, kus ta algaja kirjanikuna vireles ärklikorteris, kaaslasteks samasugused noored boheemlased, kes kutsusid end veejoojate klubi liikmeteks, kuna neil polnud raha veini ega toidu jaoks.