Книги, похожие на «Mati Soonik, Paarishärjad»

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel. Soomlanna Mia Kankimäki, kelle raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (e.k 2018) rääkis tema elumuutvast matkast tuhande aasta taguse Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni jälgedes, laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema? „Naised, kellest ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile.

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde.Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.