Книги, похожие на «Sarah Crossan, Õun ja vihm»

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. „Detektiiv Luuker Leebesurm: Nägudeta jumalad“ on kolmas lugu Derek Landy põrgulikult põnevast noorteseeriast.–Sa oled seda kõike juba näinud: mingi pahalane tahab tuua kaasa maailmalõppu. Paar inimest saab muidugi viga, aga lõpus läheb kõik hästi. Noh… seekord küll mitte.Kui oled lugenud eelmisi Leebesurma lugusid, siis tead juba, mis on Nägudeta Jumalad – ja kui seda tead, oskad ilmselt ka pimesi öelda, et asjad muutuvad selles raamatus meie luise kangelase ja tema verinoore abilise jaoks HIRMUS koledaks.

Kui Valleby vana kirikuõpetaja pensionile läheb, määratakse tema asemele uus, aga naisterahvas. Kirikus leiavad aset veidrad sündmused ja kui tagatipuks läheb kaotsi peapiiskopi sau, on Lasse ja Maia abi hädasti tarvis. LasseMaia detektiivibüroo raamatuseeria on rootsi laste vaieldamatu lemmik, mille raamatud on saanud ka eesti lastelt kõvasti kiita! Kui soovid lapses äratada lugemishuvi, siis on LasseMaia raamatu lapsele pihku pistmine on üks parimaid abimehi! „Kirikumõistatus“ on eesti keeles juba kolmeteistkümnes ilmunud raamat.

Armastus on eepiline katastroof Henry Page ei uskunud, et ta võiks kunagi armuda. Ta võib küll pidada end romantikuks, aga see aegluubis kulgev ei-saa-süüa-ei-saa-magada-armastus, mida ta on otsinud, pole end siiani ilmutanud – vähemalt veel mitte. Henry on niikuinii liiga hõivatud; ta on abiturient, kes üritab enam-vähem korralikku ülikooli sisse saada, ja temast on viimaks ometi saanud koolilehe toimetaja – selle unistuse täitumine on nõudnud kolme aasta pikkust ränka vaeva. Ülejäänud vaba aja veedab ta oma parimate sõprade Lola ja Murray seltsis, mängib nendega videomänge ning nõustab neid nende endi valgustkartvate armuafääride asjus. Siis aga kohtab ta Grace Towni, salapärast uut õpilast, kes kannab lohvakaid poisteriideid, kõnnib kepiga, ei tundu end eriti tihti pesevat ja varjab südantlõhestavaid saladusi. Ta pole üldse selline, nagu Henry oma unistuste tüdrukult oodanud oleks, aga kui neid valitakse koos koolilehte toimetama, hakkavad sädemed lendama. Pärast nii pikka ootamist saab Henry lõpuks teada, kui katastroofiline võib olla esimese armastuse teekond ja et mõnikord on just kõrvalepõiked need, mis osutuvad pikas perspektiivis palju olulisemaks. „Meie keemilised südamed“ on Krystal Sutherlandi suurepärane debüütromaan, mis sisaldab võrdses koguses huumorit ja südamevalu, toob meelde esimese armastuse mõrkjasmagusa õndsuse. Krystal Sutherland on sündinud ja kasvanud Townsville’is Austraalias, paigas, mis pole kunagi kogenud talve. Pärast seda on ta elanud Sydneys, kus toimetas oma ülikooli üliõpilasajakirja; Amsterdamis, kus töötas väliskorrespondendina; ning Hong Kongis. Tal ei ole lemmikloomi ega lapsi, aga Hollandis oli tal jalgratas Kim Kardashian, kellega oli küll veidi raske läbi saada, kuid kes meeldis talle ikkagi. Emotsionaalselt keeruline, naljakas, täis usutavaid ja mitmekülgseid tegelaskujusid. – Booklist See palju kõlapinda saanud debüütromaan võtab kenasti kokku selle segaduse, kohmakuse ja kõike endasse haarava tunnete keerise, mis käib kaasas teismeliste esimese armastusega. – Entertainment Weekly Sutherland annab oma esimeses romaanis liigutavalt edasi armastuse ja leina keerulise olemuse ja toob meieni loo, mis on täis intrigeerivaid ja meeldejäävaid tegelasi. – Publishers Weekly Selle aasta kõige romantilisemat lugemist võiks tegelikult nimetada anti-noorteromaaniks… Henry ja Grace’i vaheline keeruline keemia puudutab lugeja südant ega lase seda enam lahti. – USA Today See on kõike muud kui etteaimatav armastuslugu. – B&N Teen

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]