Книги, похожие на «Jaan Oks, Otsija metsas»

Võimsa Gröönimaa-saaga peategelane on Morten Falck, idealistlik maapoiss, kes saabub Kopenhaagenisse isa soovil teoloogiat tudeerima. Kohtudes Gröönimaal misjonärina töötanud Poul Egedega, tekib tal arusaam, et tema koht on samuti Gröönimaal, inuittidele ristiusku tutvustamas. 1787. aastal astubki ta Gröönimaa pinnale, omamata tegelikku ettekujutust probleemidest, mis ootavad teda ees kohalike pärismaalaste ja taanlastest kolonistide seas. Raskustele peaaegu alla vandununa pöördub ta tagasi kodumaale, kuid alles seal ta mõistab, et vaatamata Gröönimaal ootavatele ohtudele ja vaenulikkusele on tema õige koht siiski selle kõleda looduse ja karmide inimestega maal. Romaan tugineb 1780.–90. aastatel Gröönimaal ja Taanis tegelikult aset leidnud sündmustele. Kim Leine Rasmussen (1961) on Taani-Norra kirjanik. 2012. aastal ilmunud „Igaviku fjordi prohvetid“ on tema neljas romaan, mille eest ta sai aasta hiljem Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Kui endale elus kohta otsiv Madeleine Maxwell võetakse tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti, avastab ta peagi, et instituudi üsnagi tavapärase fassaadi taga käib hoopiski iseäralik tegevus, nimelt ei uuri seal töötavad ajaloolased lihtsalt minevikku, vaid nad käivad ise seal, kusjuures seda ei nimetata ajarännakuks, vaid tähtsate ajalooliste sündmuste uurimiseks nende kaasajas. Tööde eesmärk on mineviku tähtsündmusi täpselt vaadelda ja dokumenteerida ning selle kaudu leida vastused paljudele ajaloos vastuseta jäänud küsimustele … ning sealjuures ise ellu jääda! Üsna varsti selgub, et tarvitseb astuda üksainus vale samm ja ajalugu annab vastulöögi. Selge on ka see, et rinda pista ei tule üksnes ajalooga.Jodi Taylor, kes on kirjutanud kümmekonnast raamatust koosneva Saint Mary kroonika, ütleb enda kohta, et oma lähedaste, õpetajate ja tööandjate pahameeleks elas ta aastaid oma mõtetega kusagil kaugel, kuni viimaks tabas teda õnnelik äratundmine, et unistusi tuleks kuidagi ära kasutada, ja ta haaras sulepea. Aga seda, mida ta tahab hakata tegema siis, kui on suureks kasvanud, ei tea ta endiselt.

Heli Reichardti raamatu „Siinpool Linnuteed” esimene osa lõppes kõige põnevamal hetkel − sõna otseses mõttes pommiplahvatusega. Romaani teises osas vaadeldakse, mis sai tegelastest edasi, ent − nagu varemgi − heidetakse ka tagasipilke minevikku. Olulisel kohal on endiselt inimsuhted kogu oma keerukuses − valus ja võlus −, aga esiplaanile tõusevad ka küsimused usust ehk teisisõnu küsimused inimese suhetest jumalaga. Kas tänapäeva mammonakeskses elus ongi jumalal või usul mingit kohta? Või peab inimene jumalata maailmas ise hakkama saama?Raamatusse ilmub ka uusi tegelasi, kes annavad usuküsimustele veel ühe vaatenurga: kas nn sensitiivid ongi pelgalt šarlatanid või oskavad nad tõesti inimesi aidata?Raamat hõlmab elu − eriti elu Eestis − kogu selle kirevuses ja pakub arutlusainet kõigile, kes püüavad seda mõtestada ja vaigistada sõdu, mis toimuvad ennekõike inimeses endas.