Книги, похожие на «Оскар Лутс, "Litteraria" sari. Viimane päevik, 1944-1952»

See on lugu nõukogudeaegsest suhtumisest puuetega lastesse ning lastekodulapse elluastumisest aastatuhandevahetuse Eestis.Janek Muru, praegu ajakirja Vaimupuu peatoimetaja, on mitmeid kordi astunud üles ajakirjanduses, temast on tehtud dokumentaalfilm ja telesaade. „Pimedusest välja“ on esimene põhjalikum sissevaade tema lapsepõlve ja noorusaega.Janek sündis 1978. aastal liikumispuudega. Ema loobus temast kohe pärast sünnitust ning Janek elas esimesed eluaastad Tallinna Lastekodus. Kuueaastaselt suunati ta Imastu lastekodusse. See oli koht, kuhu puuetega lapsed sõna otseses mõttes surema saadeti – nõukogude inimesed pidid olema ju terved, tublid ja võimekad. Kümme aastat unerohtu, hullusärki ja sanitaride terrorit ei suutnud Janekit murda. Ta on esimene, kes Imastu „lamajate“ rühmast omal käel, heade inimeste abil ja tänu õnnelikele juhustele välja pääses ning iseseisvalt elama hakkas. Iseseisev elu pole aga meelakkumine. Kuidas hakkama saada? Keda usaldada? Kuidas „halbu“ sõpru ära tunda? – Janeki lugu pakub mõtlemisainet igaühele. Hoolimata karmidest teemadest on see optimistlik ja ilusa lõpuga lugu sellest, et oma unistusi järgides ei tohi kunagi alla anda. Alati peab edasi minema ja endasse uskuma, välja murdma pimedusest nii enda ümber kui enda sees.Janek Muru loo on kirja pannud Kerttu Rakke. Fotod on pärit erakogudest ja Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist. Kaanefoto autor on Kaupo Kikkas.Kerttu Rakke on Eesti kirjanik, kes muuhulgas avaldanud üle 10 raamatu. Viimane neist, „Seitse aastat seebiselt“, ilmus viis aastat tagasi.

„Peaeesmärk, mille nimel olen viimased ligi kolm aastat võidelnud, jätta maha endastmingi jälg, on täidetud,” tõdeb Urmas Sõgel (1952-2019) oma mälestusteraamatu vähemkui aasta enne surma kirjutatud epiloogis.Kuigi Sõgeli memuaarid on tõesti väga isiklikud ning autor võib olla kohati väga armutu –ka oma lähedaste, eelkõige aga siiski iseenda suhtes – on see teos siiski midagi enamatkui ühe inimese püüe jätta endast maha mingi jälg.„Sõgelite saaga” on väärtuslik lisandus juba ilmunud Eesti NSV juhtkonda või sellelähedusse kuulunute mälestustele. Täpsemalt: see annab hea sissevaate võimuladvikuvõsukeste ja 70ndatel karjääri alustanud parteilaste ellu ja mõttemaailma. Urmas Sõgeltoob raamatus ära ka väljavõtteid oma vanemate kirjavahetusest. Nende ja autori isiklikemälestuskildude kaudu saab lugeja nõnda ka ülevaate tema isa, kurikuulsakirjandusideoloogi Endel Sõgeli (1922-1998) elust ja kompromissitult kommunistlikustilmavaatest.Kuid eelkõige on „Sõgelite saaga” sissevaade 1970ndatel karjääri alustanud komparteilaseelusaatusesse – oli see ju põlvkond, kelle karjäärivalikud suuresti ei teostunud, kes pidiend 1980ndtate lõpul ümber häälestama ning uute oludega kohanema. Mõni kohanesparemini, teine halvemini – ka kaasteeliste elusaatusele heidab Sõgel oma lobedas jarahvalikus keeles kirja pandud memuaarides pilgu.Mis öeldust on tõsi, mida mäletavad Sõgeli sõbrad, tuttavad ja vaenlased teisiti, jäägu igalugeja enda otsustada. Kokkuvõttes on aga hea, et Urmas Sõgelil jätkus eluõhtulkindlameelsust enda elutee kirja panna: meenutuseks vanadele, õpetuseks – aga enamgiveel vist suisa hoiatuseks – noortele.