Книги, похожие на «Jaan Oks, Orjapojad»

Kahe õe lugu saab alguse 1943. aastal sõjaaegses Cornwallis. Reetmine viib Adele ja Amelia teed igaveseks lahku. Aastakümned hiljem on selle kergemeelse teo tagajärgi ikka veel tunda. Ent kui palju aega on vaja, et minevik jõuaks õdedele uuesti järele?„Tõusuvesi“ tutvustab lugejatele imekaunist Cornwalli rannikut, mis on tulvil salapära ja mõistatusi.

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!

„Igaüks on peremees ja tedaaustud-hinnatud me kodumaal…“Niiviisi, kaugelt toodud sõnade ja viisiga lauldi Eestimaal punalippude all, kui võõras võim oli siinsed sulased peremeesteks kuulutanud ja õiged peremehed Siberisse pagendanud või oma maal sulasteks teinud. Peremeest on väevõimuga lihtne sulaseks muuta, aga sulasesse õiget peremehetunnet istutada on raske, kui mitte päris võimatu.Nagu ookean veetilgas, nii peegeldus ka Raudiku küla elus kõik see, mis toimus kogu Eestimaal. Kõikide eestlaste kirjutamata juhtsõnaks sai – kohanemine. Selleks, et edasi elada ja kestma jääda.