Книги, похожие на «Адам Грант, Originaalsus. Kuidas teisitimõtlejad maailma edasi viivad»

Raamat räägib intelligentsuse uurimisvaldkonnast revolutsiooni käigus, kus aina enam uurijaid loobub käsitlusest, mis peab muutlikku intelligentsust sama muutumatuks nagu silmavärvi, ning näeb seda pigem millegi lihasjõu sarnasena, millel on bioloogiline alus, kuid mis allub ka treeningule. See lugu jutustab erakordsest muutusest meie arusaamas ühe inimese põhiomaduse kohta: kas ratsionaalse mõtlemise võime – õppimisoskuse – piirid pannakse paika juba meie sünnihetkel või saame ise selle suhtes midagi ette võtta?

"Kui kaugele on teadlased jõudnud inimaju kõige suuremate saladuste avastamisel? Inimkond teab väga palju maailmast enda ümber, kuid see, mis toimub meie peas, on jäänud siiani suuremas osas mõistatuseks. Mis toimub seal kummalises maailmas – inimmeeles –, mis teeb meid nii iseloomulikult inimlikuks? Teadvus ühendab aistingud, ettekujutused, tajud, mõtted ja mälestused ning vormib nendest ainulaadse sulami, mis moodustab meie isiksuse. Tänu sellele oleme teadlikud maailmast enda ümber ja iseendast. Kuidas on võimalik, et see kõik tekib justkui juhuslikult umbes kilogrammist ajurakkudest – see on üks maailma suurimaid lahendamata mõistatusi. „Sinu teadvuse saladustes“ viivad maailma juhtivad aju-uurijad ja New Scientisti meeskond lugeja põnevale rännakule läbi inimmeele, püüdes jõuda selgusele, mis see teadvus siis ikkagi päriselt on ning mida me võime selle kohta õppida siis, kui asjad viltu lähevad. Arutletakse selle üle, kas inimene suudab kunagi ehitada teadlikke masinaid, mida saame loomade teadvust uurides teada inimeste kohta, ja uuritakse vaba tahet. "

Kuidas hellitada hullumeelseid ideid, mille abil võidetakse sõdu, ravitakse haigusi ja muudetakse tööstustLehekülgi: 344Wall Street Journal bestseller.Aasta parim juhtimisraamat, Amazon, Bloomberg, Financial Times, Forbes, Washington Post.Bill Gates, Daniel Kahneman, Malcolm Gladwell, Dan Pink ja Adam Grant soovitavad. Innovaatiline organisatsioonikultuur on kuum sõna, millega leheveergudel ja konverentsidel paguneid teenida. Ühel hetkel kipub aga innovaatilisus džinni kombel pudelist haihtuma. Inimesed on samad, töökultuur on sama, aga endist innovatsioonipuhangut enam pole. Miks? Suurte inimrühmade toimimise tuum on midagi sellist, mida enamusel on lihtsalt raske mõista, väidab Safi Bahcall.Nokiat tunti 1970ndatel kummisaabaste ja tualettpaberi tootjana. Kolmkümmend aastat hiljem oli Nokiast saanud Euroopa väärtuslikuim firma, kes müüs ligi pooled planeedi nutitelefonidest. Aastal 2004 leiutas rühm Nokia insenere telefoni, millel oli internetivalmidus, suur värviline puutetundlik ekraan ning kõrge resolutsiooniga kaamera. Nad pakkusid välja teisegi hullumeelse idee: netipõhise rakenduste poe. Juhtkond lasi mõlemad projektid põhja. Kolm aastat hiljem nägid need samad insenerid oma ideede materialiseerumist San Francisco laval. Steve Jobs tutvustas iPhone’i. Viis aastat hiljem oli Nokia mängust väljas. Rühmade ja ettevõtete käitumismustri äkiline muutus – samad inimesed käituvad korraga kardinaalselt teisiti – on paras müsteerium. Korporatsioonid väidavad, et suurtel firmadel ebaõnnestuvad asjad põhjusel, et nende töötajad on konservatiivsed ja riskikartlikud: kõige põnevamad ideed tulevat hoopis väikestest ettevõtetest. Aga laske vaid see alalhoidlik suurkorporatsiooni tüüp idufirma uksest sisse, kui lips lendab nurka ja hullumeelseid asju hakkab juhtuma. Sama inimene võib toimida ühes kontekstis konservatiivse projektitapjana, teises aga lahingulippu lehvitava sõdalasena.Sama muster põhjustab ka mateeria veidrust, mida nimetatakse faasisiirdeks. Kui virutada haamriga veega täidetud vanni, plärtsatab see läbi vee. Kui alandada vee temperatuuri külmumise piirini ning seejärel haamriga taas virutada, puruneb veepind kildudeks. Sama molekul toimib ühes kontekstis nagu vedelik ja teises nagu kõva tahke aine. Loogika, mis kehtib ka töörühmade ja ettevõtete puhul. Edukas pööraste ideede toitmine on üks organisatsiooni faase, samamoodi nagu vedel olek on mateeria faas. Mõistes neid faas, mõistame ka seda, miks meeskonnad ühtäkki muutuvad ning kuidas seda üleminekut sujuvalt reguleerida. Täpselt nagu temperatuur reguleerib vee külmumist. Et uuendusmeelsus ei tarduks, tuleb kindlaks teha pisikesed arengud struktuuris ning seejärel jäika töörühma muuta.

Hullult naljakas raamat ahistavast depressioonist javaimuhaigusest? Tundub kohutav idee … Aga kohutavad ideed on Jenny Lawsonileivanumber. Ta ise ütleb nii: „Tegelikult on suurem osa mu lemmikinimestestomadega ohtlikult perses, aga peale vaadates ei arvaks seda üldse, kuna meoleme õppinud seda kas varjama või nii ausalt välja näitama, et see muutubuueks normaalsu¬seks. Filmis „Hommikusöögiklubi” on selline tsitaat:„Me kõik oleme üsna veidrad. Mõned oskavad seda lihtsalt pareminivarjata.” Ja nüüd tõmba sealt see „varjata” maha.”