Книги, похожие на «Katja Kettu, Ööliblikas»

„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval.„Siberisse?“„Jah, sinna jah.“„Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“…Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata.Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.

„Elukargus” kujutab romaanidest „Elujanu” ja „Elamisjulgus” tuttavaks saanud Voldemari elukäiku enne Teist maailmasõda. Ta on sündinud popsipere kolmanda lapsena, kuid jääb juba varakult isata. Raske majandusliku olukorra tõttu peab ta kooli pooleli jätma ning kõigest 14-aastasena minema tallu pooleajasulaseks. Voldemarist saab läbi ja lõhki maamees, kes oskab teha kõiki talutöid, kaasa lüüa ehitustandril ja metsavarumisel. Kuigi töö ja kohustused olid maarahval alati esikohal, korraldati sageli ka ühisüritusi – peoõhtuid, kiigelkäimisi, mitmesuguseid kursusi, kust Voldemargi leiab oma noorpõlvearmastuse. Voldemarist kasvab sitke, kohusetundlik ja suure tahtejõuga noormees, kelle edasine elu on täis väljakutseid ja õnnestumisi. 1941. aastal ta mobiliseeritakse ning ees seisab pikk sõjamehetee Punaarmees. Eestlastele omane huumorimeel ja raugematu optimism on olulisel kohal ka selles värvika sündmustikuga teoses, mis annab läbilõike Eesti külaelust tollastel murrangulistel aastatel.

“Teos, mida te käes hoiate, on kirjutatud ühele kindlale inimesele – noorele naisele, kes saab sajandi keskel kolmekümne kolme aastaseks.Ma olen elus tähele pannud korduvat tragöödiat – kui me teatud hetkel jõuame sinnamaale, et tahaks hakata oma vanavanematele küsimusi esitama, on juba liiga hilja. Nad on läinud.„Kirjad Maarale“ on sündinud katsest aimata ära need küsimused, mida mu lapselaps võiks mulle sajandi keskel esitada. Mitte ainult tema, vaid kõik need noored täiskasvanud, kes selles uues mitteilusas maailmas tahaks meil, vanavanematel, rinnust kinni haarata ja karjuda – mida te tegite?!”Andrei HvostovNäkku vaadatakse näiteks sellistele küsimustele: kuidas olla õnnelik; kas vene nimi on Eestis koormaks; kuidas tajub maailma autist; millest sai alguse ajakirjanduse allakäik; kas kodusõda Eestis on reaalne oht või ullikeste foobia; kas „Tõde ja õigus“ võiks saada järje; kuidas töötab matriarhaat; kas Tartus sõitis tõesti tramm?