Книги, похожие на «Olivier Bourdeaut, Oodates Bojangles’it»

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

Maailma naised loobusid armastuslugudest, allaheitlikkusest ja kuulekusest, ning kord juba võimule pääsenud, andusid rängale tööle, tõele ja reaalsusele. Mis kasu on see neile toonud?Ruth Patchett, see õige Naissaatan, on nüüdseks 84-aastane ja valmis pensionile jääma. Kuid kellest võiks saada tema mantlipärija?Lavale astub Tyler Patchett, meie uut masti kangelanna ja Ruthi lapselaps. Ta on ülimalt enesekindel 23-aastane noormees: ilus, upsakas ja töötu. Tyler ei jää rahule enne, kuni temast on saanud võimu ja staatuse kõige suurem sümbol – naine.Fay Weldoni kultusromaanis „Naissaatana elu ja armastus“ võitlesid naised võimu pärast meestega, ja võitsid. Nüüd astuvad aga mehed otsustavaid samme, et võim endale tagasi saada…

Rahulikku Torsbyt raputab külmavereline mõrvatöö, kui ühest majast leitakse tapetuna neljaliikmeline perekond. Kohale kutsutakse keskkriminaalpolitsei mõrvarühm, kes sõidab sündmuspaigale juhtumit lahendama ilma olulise liikme Ursulata.Kui peamine kahtlusalune leitakse peagi surnult, muutub juhtum veelgi keerukamaks, sest teo toimepanemiseks on kasutatud sama mõrvarelva. Perekonna mõrvapaika veel kord uurides selgub, et majas on viibinud tunnistaja, kes nüüd on kadunud.Keerukas olukorras tuleb tegutseda kiiresti ja leida tunnistaja üles enne, kui mõrtsukas seda teeb. Jäljed viivad maja taga asuvasse suurde metsa, kust leitaksegi üles 10-aastane tüdruk Nicole.Kuid nähtu ja kogetu on muutnud tüdruku täiesti tummaks. Koletut mõrva pealt näinud vaikivast tunnistajast saab nüüd krimipsühholoog Sebastian Bergmani oskuste proovikivi.Sarja “Sebastian Bergmani needus” neljas osa “Tüdruk, kes ei rääkinud” kandideeris 2014. aasta Rootsi parima krimiraamatu tiitlile.

„Kes meist poleks, vähemalt mõnigi kord, isekalt unistanud sellest, et ühel ilusal päeval jätta kus see ja teine kõik äriasjad, harjumused, tuttavad, koguni sõbrad, ning asuda elama mõnele võluvale saarele, ilma mingite murede ja kohustusteta ning – eelkõige – ilma ajalehtedeta?”Nende lootustega lahkub George Sand Pariisist ühes oma laste ja armukese Frédéric Chopiniga. Ees ootab talv Mallorca saarel. „Talv Mallorcal” on liigutav ja pikantne lugu kahe armunu puhkusest, mis ometi saab varjutatud lugematute tagasilöökide poolt. Miljöö pakub äratundmisi romantilistest romaanidest: kõrged sinetavad mäed, sügavad orud, apelsinisalud ja kloostrivaremed. Ent ka külalislahkusetud ja ükskõiksed kohalikud, etteaimamatud loodusjõud, elementaarsemategi mugavuste puudumine. Nii mitu palet on sel võlusaarel, kus kõik näib esmapilgul maaliline, alustades talupoja onnist kuni räbaldunud põngerjani; saarel, kus kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib algul pakkuvat silmarõõmu…