Книги, похожие на «Kristin Hannah, Ööbik. Sari "Varraku ajaviiteromaan"»

„Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha.Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg.

„Lugu uuest perekonnanimest“ toob lugejateni Elena ja Lila loo järgmise vaatuse. Lila on hiljuti abiellunud ja asunud tegutsema perekonnaäris, Elena aga jätkab õpinguid ja maailma avastamist. Armastus, armukadedus, perekond, vabadus, pühendumine ja eelkõige sõprus – just need märksõnad on mõlema naise elus olulised. Abielu näib olevat Lila jaoks ahistav, vajadus end tõestada osutub Elena jaoks kohati liiga raskeks koormaks. Ometi seob kaht naist keerukas side, mis on mõlema elus määrava tähtsusega ja annab eluraskustega silmitsi seistes jõudu.Elena Ferrante on Itaalia nüüdiskirjanduse üks tähelepanuväärsemaid autoreid. Oma rahvusvahelist tunnustust pälvinud Napoli-romaanidega toob ta lugejateni universaalse ja liigutava loo sõprusest ja kuuluvustundest. „Lugu uuest perekonnanimest“ on tema Napoli tetraloogia teine raamat. Sarja esimene romaan „Minu geniaalne sõbranna“ ilmus kirjastuses Varrak 2016. aastal.

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…