Книги, похожие на «Kristin Hannah, Ööbik. Sari "Varraku ajaviiteromaan"»

Värise, armas lugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varu taskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama…Neil plikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluse ja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verd tarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks. Lugude autor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- ja kirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi