Книги, похожие на «Kristin Hannah, Ööbik. Sari "Varraku ajaviiteromaan"»

„Saladuslik juhtum Stylesis” on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, mille ta kirjutas Esimese maailmasõja ajal, kuigi ilmus see alles 1920. aasta oktoobris. Sel aastal saab Christie esikromaan saja-aastaseks. Juba selles esimeses raamatus tutvustas Christie lugejatele belgia sõjapõgenikku Hercule Poirot’d, inspektor Jappi ja kapten Arthur Hastingsit. Need tegelased esinesid hiljem suures osas tema raamatutest, kuigi neile tuli ka täiendust teiste uudishimulike uurijate kujul.Raamatus asub Poirot lahendama ühe teda aidanud naise mõrva. Naise majas on parajasti külalisena ka kapten Hastings.„ Saladuslik juhtum Stylesis” võeti hästi vastu. See meeldis nii lugejatele kui ka kriitikutele ning sellega oligi Agatha Christie kirjanikukarjäär alanud. Christie ise pidas seda romaani samuti enda jaoks oluliseks ning nimetas hiljem isegi oma maja Stylesiks.

Imeline rahu valitseb selles hubases ja valgusküllases korteris. Nagu te näha võite, on siin kõik eluks vajalik olemas. Peatuge pilguga kasvõi sellel väga stiilsel roostetanud tünnil, mille peal te saate istuda, juua hommikukohvi, veelgi parem, lattet, sirvida hommikusi lehti ja heita pilk läbi spetsiaalselt karestatud ja loomulikes tingimustes vanutatud sinakashallide männilaudade. Hall on selle sügise värv. Mänd on eestlase puu. Vaistlikult soovime me tema kiudude lähedalolekut. Paljudes majades, mida on kiiruga kinnisvarabuumi ajal rutakalt ehitatud, on mureks ventilatsiooniprobleemid. Majas lihtsalt ei ole õhku, kõik avad on kinni, inimestel tekivad hingamisraskused, areneb tuberkuloos, vähk. Siin aga puhub läbi laudade meeldivalt kostutav briis. Feng-shui ütleb meile, et energia ruumis peab liikuma, seepärast on selle elamu puhul kasutatud avatud ruumi põhimõtet. Ent siiski on selgelt piiritletud ruumi eri osade otstarve. Selles nurgas paikneb õdus vannituba, meistrid on vanast kastekannust teinud käsitööna dušisegisti. Ka naabritega on teil väga vedanud. Nad on vaiksed, liikumist on vähe. Ümberringi on kõrghaljastus ja palju pinke, kus istuda ja puhata jalga väsitavast tööpäevast oma hurmavas kodus, kus argimured näivad kauge minevikuna.

Kultusraamatuks saanud Joomahullu päevaraamatu ähmased antikangelased kakerdavad nüüd Juha Vuorise netis ja varasemates raamatutes avaldamata lugudes. Osa neist kirjutas Vuorinen ajalehte Myrkky, kus need avaldati juba millalgi möödunud sajandil.

Micke ja Bianca kolivad rahulikku eramupiirkonda, mis paistab nende pere jaoks täiuslik elupaik. Aga sedamööda, kuidas nad oma uusi naabreid tundma õpivad, hiilib ligi ebameeldivustunne.Sama hoovi peal elab Jacqueline, endine fotomodell, kel on raske oma elu rööbastele saada, ja tema poeg Fabian, kes ei ole päris nagu teised lapsed. Samuti elab seal Ola, kes näeb vaeva, et pärast röövkallaletungi oma tervis jälle korda saada ja kelle kinnisideeks saab idüllilise naabruskonna turvalisuse säilitamine. Lisaks veel pensionärid Gun-Britt ja Åke, kes valvavad naabrite igat sammu.Kui Biancale nende enda maja ees otsa sõidetakse, paistab esialgu olevat tegu traagilise õnnetusega. Aga sellal kui tema haiglas oma elu eest võitleb, süveneb politsei ja teiste hoovielanike kahtlus. Micke on alati uskunud õiglusse. Aga mis siis, kui selle võidule pääsemiseks on vaja kasutada vägivalda?Mattias Edvardsson on kirjanik ning rootsi keele ja psühholoogia õpetaja gümnaasiumis. 2016. aastal avaldati tema debüütromaan „En nästan sann historia“ („Peaaegu tõestisündinud lugu“) ja 2018. aastal tegi ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Täiesti tavaline perekond“. See on tõlgitud kolmekümne kolme keelde ja meeldinud nii kriitikutele kui lugejatele. Mattias elab koos oma perega Lundi lähistel Löddeköpinges.