Книги, похожие на «Marie Under, Õnnevarjutus»

Tegemist on kõige põhjalikuma (400 fotot, rikkalik nimeregister) ühe keskkooli sellele ajajärgule pühendatud väljaandega, mis siiani ilmunud. Tervikuks on püütud siduda arhiivimaterjalidel ja laiemal ajaloolisel taustal põhinev akadeemiline käsitlus ning memuaarne osa, mis lisab ajastu hõngu. II köide keskendub Tallinna Reaalkooli arengule aastail 1920–1940, mh sellele, kuidas pandi alus nõudlikkusele õpetamises (sh õpetajate elulood), õppimises ja koolikorras, kuidas kujunesid Reaalkooli traditsioonid ja vaimsus. Köite lõpupeatükk on pühendatud ühle nimekamale baltisaksa keskkoolile Eestis – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39), mille kohta pole eesti keeles senini ilmunud ühtegi käsitlust. Tavakohaste kooliajalugudega võrreldes on erandlikult ning erakordselt külluslik spordipoiste, kirjandus- ja näitemänguhuviliste, pilli- ja laulumeeste, kõnevõistluste võitjate vm aktivistide nimevalik, sh nt Ilmar Laaban, Ilmar, Olev ja Heino Mikiver ning paljud teised. Nii võivad nooremad põlvkonnad leida jälgi oma vaarisade või vanemate noorus- ja õpiaegadest, sh ka nende vempudest.

Kas pole mitte nii, et lapsevanemana juhtume me pahatihti oma lastele ütlema: «Ah, mis sa siin luuletad!», olles unustanud, et oi-oi, kuidas see südamele haiget tegi ajal, mil me ise lastena neid sõnu oma vanematelt kuulda saime. Sest lapsed ju tegelikult ei luuleta, nad lihtsalt räägivad meile maailmast nii, nagu nemad seda näevad ja mõistavad. Selles maailmas on hundid veel ilusad ja head, rebased ei pruugi olla kavalad ega isegi mitte õiget värvi, kalad ajavad mulle, sest vesi on nende jaoks liiga külm ja nii jäävad nad nohusse. Neid pisikesi lugusid, mis siin raamatus kirjas, saab nimetada mitmeti.Imeilusate piltidega lasteraamat ettelugemiseks, koolieelikutele ja noorematele.

Tihti vene Jules Verne’iks kutsutud Aleksandr Beljajevi esmakordselt eesti keeles ilmuv seikluslik fantaasiaromaan. Õigusega tuntuimate Atlantise hukust rääkivate teoste hulka kuuluvas romaanis näeme kahte erinevat ajaplaani: Beljajev kirjeldab lugejaile Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamist Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul, kuid jutustab ka põneva ja dramaatilise loo Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. «Ühe ööga lakkas Atlantis olemast. Selles kohas, kus oli seisnud õitsev Õndsate Saar, hakkas hullumeelse pöörisena ringi kihutama hiiglaslik veekeeris, mis ületas suuruselt suurimaidki mandreid. Tuli ja aurud tungisid sellest läbi ning kasvasid veest ja tulest koonusteks. Pikapeale see vee ja tule võitlus vaibus, kuni ookeanitasandik hukkunud Atlantise kohal rahunes ja täitus üleskerkinud puutüvede ning inimeste ja loomade laipadega.» Orpheuse raamatukogu. Tõlkinud Kati Karu.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Kuidas oleks ühe odavreisiga … Ikea kapis? See romaan jutustab ühe inimese uskumatutest seiklustest Euroopa neljas kandis ja Gaddafi-järgses Liibüas. See on ka armastuslugu, milles on rohkem kihinat kui kokakoolas ja naeruturtsatusi igal leheküljel, kuid samuti välgatusi õudsest tegelikkusest, kus päevast päeva heitlevad oma elu eest salareisijad, meie sajandi viimased tõelised seiklejad, teel vabade maade, parema põlve ja priiuse poole. Elas kord Ajatashatru Lavash Patel (hääldada suupäraselt: Ajarattast Uur või Asjata Sa Truu), hindu, kes kandis seljas halle rõivaid, kõrvades trobikonda rõngaid ja nina all vägevaid vuntse – erialalt fakiir, libafakiir. Ühel päeval maandub seesinane hindu Charles de Gaulle’i lennujaamas Pariisis, sihiks Ikea, see valmismööbli Meka ja majatarvete Jeruusalemm, ning eesmärgiks hankida endale staatust kinnitav magamisase: naelvoodi. Taksojuht pügatud ja vooditellimus esitatud, tuleb reisimehel tõdeda, et kõige otstarbekam on kaup ära oodata sealsamas poes. Ta seab end Ikeasse ööbima – ja siis hakkab juhtuma!Romain Puértolas on sündinud 1975. aastal Montpellier’s. Prantsusmaa, Hispaania ning Inglismaa vahel põigeldes on ta järgemööda olnud DJ, muusik-laulukirjutaja, keeleõpetaja, suuline ja kirjalik tõlkija, stjuuard ja mustkunstnik, proovides seejärel õnne naiste pooleks saagijana ühes Austria tsirkuses. Niiskete peopesade tõttu sai ta kinga ja pühendus seejärel sundmõttelisele kirjutamisele. 450 romaaniga aastas – mis teeb 1,2328767123 romaani päevas – võib ta viimaks täita oma Ikea raamaturiiuli omaenda teostega ja varjata niiviisi ära selle jõledad plastmassist kinnitused.