Книги, похожие на «Felix Francis, Õnnemäng»

Politseiinspektor William Wistingu põnevikKlassikaline politseiromaan Põhjamaade krimikirjanduse tippautoriltÜksikema Sofie Lund kolib oma aastase tütrega vanaisalt päritud majja. Vanaisa oli raske iseloomu ja halva kuulsusega mees, kes lapselapsega ei suhelnud. Sofie on lasknud maja tema asjadest tühjaks teha. Alles on jäänud ainult lukustatud seif, mis on keldri põranda külge kinnitatud.Seifi sisu üllatab nii Sofie Lundi kui ka kohalikku politseid. See leid toob läbimurde ühe juhtumi uurimisse, mis on politseikomissar William Wistingule pikka aega peavalu valmistanud ja kriitikat esile kutsunud.Nüüd näeb Wisting teed, mis võib viia lahenduseni. Sel teel on aga takistused, mis panevad tema võimed ja meelekindluse tõsiselt proovile.

Jüri Kolk – see on nagu vanamehe nimi. Tegelikult Kolk mingi vanamees ei ole, vastupidi, ta kirjutab nagu noor jumal, on lausa külluse sarv. Mõni teine kirjanik, kellele on vähem antud kui Kolgile, venitaks igast selle raamatu jutust välja romaani, aga Kolk on pillav, teeb justkui tervele kõrtsile välja.(Urmas Vadi)Milline naine poleks kannatanud maitsetute tähelepanuavalduste all? Surunud laua all kätt rusikasse, sellal kui nägu üle veiniklaasi naeratas? Jüri Kolk teab, kuidas sest hädast pääseda – ja miks on kasulik kanda madalaid kingi.(Triinu Pakk)Raamatus leidub ka Tuglase auhinna võitnud novell „Sünnimärk”.

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”

„Spioon, kes pääses külma käest” on inglise põnevuskirjaniku John le Carré (snd 1931) kolmas romaan, millest sai pärast ilmumist kohe bestseller. Sageli parimaks spiooniromaaniks nimetatud loo tegevus leiab aset külma sõja aegsel Ida-Saksamaal. Romaan jälgib Suurbritannia salaluure ja Saksa DV Abteilungi vahelist julma, kuid haaravat kassi-hiire mängu ajal, mil Euroopat lahutas raudne eesriie ja Berliini müür.

Jessica ja Terry elu jookseb tupikusse ja lahutusest saab ootamatult reaalsus. Mingi aja pärast palub Terry Jessical koos endaga vanaisa sünnipäevale sõita. Et vanaisa süda jukerdab, ei tohi talle lahutusest rääkida. Perekondlik sündmus toob endaga kaasa uue tunnetepuhangu ja lähenemise, kuid varsti saab Jessica teada, et nii see pidu kui ka Terry nõusolek lahutuseks olid kaval plaan tema ümberkasvatamiseks.