Книги, похожие на «Felix Francis, Õnnemäng»

«Puuviljanoppijad» kuulub kirjaniku romaaniloomingu algperioodi. Teose esimene osa jutustab hooajatööliste orjalikust vaevanägemisest ameeriklasest farmeri puuvillaväljadel, mis neile ei anna midagi peale kõige viletsama peatoiduse ja kaltsude; koristustööde lõpul ei jätku kõigil sõidurahagi uue töökoha otsimiseks, nii et kahel mehel tuleb pidada piisava summa saamiseks surmajuhtumiga lõppevat «indiaani duelli». Raamatu teises osas näeme peakangelast Galesi pagaritööstuses; siingi on tingimused lausa talumatud ja otse kisendavad otsustavate muudatuste järele. Nende sissejuhatusena elame kaasa kelnerite edukale streigile. Teose lõpposas tegutseb Gales suure veisekarja saatjana sadade kilomeetrie taha, neilt eredalt kirjutatud lehekülgedelt õhkub võltsimatut avaruse- ja vabadusetunnet, autori suurt armastust looduse vastu, tema kõikehõlmavat humanismi.

Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri.Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi.Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis.Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist «Kuldvasikas» (millele autor ka vihjab).Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole!Mõnusat lugemist!

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv