Книги, похожие на «Lucy Dillon, Õnneliku lõpu saladus»

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.

Jack Reacher on tagasi. 61 tunni pärast juhtub midagi. Turismibuss satub Lõuna-Dakotas Boltoni väikelinna lähistel lumetormi ajal õnnetusse ja kõik sõitjad, nende hulgas juhuslikult bussis viibinud Jack Reacher, toimetatakse Boltonisse. Reacher kavatseb liikuda edasi niipea, kui lumetorm on möödas, aga siis selgub, et linnas toimetavad mingid kurjad jõud, keda ohustab üksainus vanem naine. Nimelt on ta paljudest linlastest ainus, kes söandab minna kohtusse tunnistusi andma, seetõttu on karta, et vanaproua elu on ohus. Poolkogemata leiab Reacher end politsei abilisena tähtsa tunnistaja elu kaitsmast. Samal ajal arenevad sündmused näitavad, et tegu on palju kurjaendelisemate jõududega, kui algul tundus …

Minnesota osariigis asuv Lake Edeni linnake on iga-aastase talvekarnevali ettevalmistustööde tuhinat täis ning Hannah Swensen peab vihtuma oma menukas kohvikus, Cookie Jaris, valmis terve küpsisemäe. Kahju ainult, et ametliku talvekarnevali tordi valmistamise au oli langenud kuulsale elustiili eksperdile, Connie Macile, ja see oli Hannah’ arvates küll veidi nigel mõte. Hannah kahtlustab, et Connie Mac on paljuski samasugune nagu need maiused, mida naine oma kaabeltelevisiooni kokasaates valmistab – magusad, õhulised ja hõrgutava välimusega, kuid tõenäoliselt kibeda maitsega.Hannah’ kahtlused leiavad kinnitust, kui Connie Maci limusiin linna veereb. Ilmneb, et Küpsetav Kullake on kamandav, kergesti ärrituv ja üdini domineeriv. Viimane tilk langeb karikasse siis, kui Hannah saabub Cookie Jari ja leiab eest söestunud talvekarnevali tordi ning sahvris lebava Connie Maci, keda oli surmav löök tabanud täpselt siis, kui ta oli näpanud söömiseks ühe Hannah’ kuulsa mustikamuffini.Järgmisena teatab politsei, et sulgeb Hannah’ pagaritöökojale ligipääsu, kuna tegu on kuriteopaigaga. Hannah on ilma ahjudeta pagar ja talvekarneval on kohe-kohe algamas. Hannah ainsaks võimaluseks on haududa valmis plaan oma pagariäri päästmiseks – paljastada ise tapja…Sisaldab seitse originaalset küpsise- ja magustoiduretsepti, mida proovida!

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.