Книги, похожие на «Sarah Deever, Õnn autasuks»

Ühes Tallinna korteris leitakse tapetud naine. Lähedase ootamatu surm lööb kellel tahes jalad alt, kui sa saad aga ka mõrvasüüdistuse kaela ja sinu juttu ei usuta? Politseinikud seevastu arvavad asja uurides, et nad on pidevas vastutuules. Kas asja uurimist segab ühe uurija eraeluprobleem?

Nooruke Jeanie Long mõisteti kümme aastat tagasi süüdi viieteistaastase Abigail Manteli tapmises. Nüüd kuulevad Ida-Yorkshire’is asuva Elveti küla elanikud ärevusega, et uued tõendid kinnitavad Jeanie süütust. Rikka isa lõbujanuse tütre Abigaili tapja viibib veel vabaduses.Emma Bennettis äratab säärane uudis taas kord painavad mälestused sellest, kuidas ta leidis tollel ammusel kõledal talvepäeval kraavist oma parima sõbranna surnukeha.Inspektor Vera Stanhope alustab poolsaarel uut juurdlust ja see viib külarahva tagasi aega, mille nad olid lootnud unustada. Suhted hakkavad külas ohtlikult pingestuma. Aga kas kardetakse mõrvarit või iseenda minevikku?Erinevate inimeste lugudega tutvuvas inspektoris tekib kahtlus, et päevavalgele on tulemas nii mõnedki kummalised või koguni jubedad saladused. Ja need kõik võivad olla seotud kunagise mõrvaga – või ka põhjustada uusi kuritegusid.Inspektor Vera meel muutub siin hallis ja tuulises rannakülas pikapeale üsna mõruks, aga ta ei lase ennast heidutada ja leiab viimaks süüdlase. Lõpplahendus on ootamatu ja üllatav nagu ikka.„Lugusid jutustades“ on Vera Stanhope’i sarja teine romaan. Sarja esimene osa „Vareselõks“ ilmus kirjastuses Varrak 2018. aastal.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

Juhus viib kokku Candice’i, tütarlapse kõrgemast ühiskonnakihist, ja andeka fotograafi Brandoni. Peigmehe poolt reedetud Candice otsustab äsjase pettumuse kiuste ja ka uudishimust ajendatuna vastastikusele sümpaatiale järele anda. Kuid kas võib neiu lubada endale tundeid inimese vastu, kellega tal ei saa olla tulevikku, on ainult kummaline ja vastuoluline olevik?

Kas elumere lainetes heideldes ning unistuste täitumise pole püüeldes õnnestub kõigil jääda iseendaks? Enesekindel, nägus tüdruk, kes oli kindel, et teab mida teeb ja teeb, mida tahab, ei pidanud nägema palju vaeva, et eluvõõras, kuid olemuselt uudishimulik Hubert temasse armuks. Unistajahingega, kena ja leplik noor-mees, kes armastas filosofeerida, arvas nimelt, et kõik, mis elul on pakkuda, tuleb kohe ka järele proovida. Sest vanemaks saades isiklik potentsiaal pöördvõrdeliselt väheneb. «Aga kui äkki olekski just sellist meest vaja? Kedagi, kes teeb kõik, mis talle öeldakse? Nagu Hups, kellel pole eriti oma tahet?» arutas Mirebell. «Kuid teda saab vähemalt usaldada… Ja kui ta oma paljulubavad unistused ka veel teoks teha suudab…» Järele mõelnud, oli neiu üsna kindel, et Hubertis leidub küllaga potentsiaalset mehematerjali. Jäi üle vaid noormehele selgeks teha, kui väga ta tahab naist võtta… Meil kõigil on unistused. Mis on aga hind, mida me oleme valmis maksma?