Книги, похожие на «Sarah Deever, Õnn autasuks»

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees …Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja.Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm sündmusteahel …„Lüllikivi“ on neljas osa Freyja ja Huldari sarjast.

Triinu Merese romaani „Lihtsad valikud“ tegevus toimub tulevikus ja kusagil tundmatul planeedil. Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks, olgu nood ükskõik kui treenitud, ükskõik kui osavad. Sest kuidas tulla toime näiteks sellega, et pead jälitama oma parimat sõpra ja ta lõpuks tapma? Kas eesmärk pühitseb alati abinõu? Või teisalt – kas võim, rikkus ja kestev nooruslikkus on igal juhul õnne valem? Raamatu kandvaks teljeks on inimestevahelised suhted ja võimumängud, inimlikud pahed ja voorused. Ikka needsamad vanad head teemad, mis meile tuttavad juba Shakespeare’i aegadest peale. Triinu Meres on avaldanud luulekogu „Lagunemine“ (2009), tema lühijutte on ilmunud mitmes novellikogumikus („Pikad varjud“ 2015, „Mullast oled sa võetud“ 2013, „Viirastuslik rügement“ 2012). Triinu Merese romaan „Lihtsad valikud“ sai 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2. koha. Romaanivõistluse žürii esimees Jan Kaus: „Triinu Merese teoses võlus žüriid peaaegu hooletu julgus fantaseerida ning sundida lugejat oma fantaasiamaailm ilma pikemate selgitusteta omaks võtma.“

Autori esikromaan jutustab põneva ja dramaatilise loo ennast muust galaktikast isoleerinud Nozila nimelise planeedi naasmisest suurde maailmade föderatsiooni. Seda püüab takistada omakasupüüdlik kaubandusliit, mispeale peab föderatsiooni salaluure asuma võitlusse kaupmeeste loodud tehisinimestega. Järgnevad peadpööritama panevas tempos arenevad seiklused – põgenemised tagaajajate eest, rohke märul, ähvardab puhkeda kosmosesõda Nozila pärast. Autor kujutab sündmusi keerukate luuremaailma mängude foonil.

Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.„Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…”*Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!MART JUUR

“Kokteil ühele?” Baarmeni puhmas kulmud kerkisid küsivalt. “Kokteil ühele,” kordas noor daam oma soovi kerge peanoogutusega kinnitades ja muigas pahuralt. Milline veider küsimus! Mees pidi ju nägema, et ta istub kahele mõeldud nurgalaus üksinda ja vaatab kärsitult tänavale, lootes leida teisel pool teed asuval parkimisplatsil sagivate inimeste hulgast baari poole kiirustavat tuttavat kogu. Ta oli oodanud üle kahe tunni ja tundis endas pahameelt kasvavat. Tavaliselt aeg venib, kui ootad. Ent mõnikord liigub kell ootaja jaoks isegi liiga kiiresti. Nii oli see ka täna. Harry oli lubanud tulla kell kaks, aga kellaosutid möödusid hüpeldes kahest, näitasid seejärel poolt kolme ja siis sai kell neli, kuid Harry ei avanud ust ega kiirustanud talle omase sütitava naeratusega ootaja poole. Tüdruk rüüpas kokteili, lükkas laubale langenud juuksesalgu kõrvale ja võttis väikesest lakknahast käekotist hõbedaselt sädeleva telefoni – mitmes kord see küll oli? – ning valis mehe numbri. Pärast hetkelist vaikust kostis kutsuv heli ning seejärel kõlas helin uuesti ja uuesti, kuid Harry ei vastanud. Nördinult pead vangutades viskas tüdruk telefoni kotti tagasi. Ilmselt oli Harry ta unustanud. Nii lihtne see siis oligi? Kuid ei! Teda ei hüljata nii kergesti… nii valutult. “Kaabakas!“ sosistas ta raevunult ja võpatas, sest oli end unustades oma mõtted sõnadesse vorminud. Ta vaatas piinlikkust tundes kiiresti väikeses baaris ringi. Ruumis viibis peale tema vai neli külastajat: vanahärra, kes põrnitses murelikult oma viskiklaasi, väljakutsuvalt sügava dekolteega helepunases kleidis hõbeblondiin ja kaks noort armunut, kes olid arvatavasti alles avastanud suudlemise võlu. Ükski neist ei pööranud talle tähelepanu. Naeratus elustas hetkeks tütarlapse nägu. Vaatamata närvesöövale ootamisele, lõbustas teda helepunases kleidis blondiini ahastav pilk, kui too jälgis noori armunuid ja pööras seejärel oma silmad morni vanahärra poole. Jumal tänatud, ohkas tüdruk, ta suutis veel naeratada, kuigi mõistis, et olukord oli nii tema kui ka hõbeblondiini jaoks troostitu. “Võtan veel ühe kokteili,” pöördus tütarlaps baarmeni poole ja lisas, et mehe solvavat märkust ära hoida, “kokteil ühele.” Baarmen tõstis pilgu ja asetas klaasi, mida ta oli püüdlikult hallika rätikuga hõõrunud, poleerimist ootavate, kuid mitte raasugi tuhmimate klaaside kõrvale riiulile, segas vaikides soovitud kokteili ja asetas selle kulmu kergitades tüdruku ette letile. “Meeldivat pärastlõunat!” soovis ta. Niisiis meeldivat pärastlõunat! Tütarlaps tõstis klaasi huultele ja rüüpas suure sõõmu. Millegipärast ei tekitanud martiini täna soovitud lõõgastavat rammestust, vaid pigem muutis iga lonks üha närvilisemaks. Tüdruk oli nüüd juba lootuse kaotanud. Oli selge, et Harry ei tule enam ja ta peab üksi edasi minema. Ta oli alati teadnud, et ühel päeval see juhtub, kuid teadmine ei muutnud olukorda kergemaks. Neid oli Harryga sidunud sõprus ja teineteise suurepärane mõistmine. Ta oli endale korduvalt kinnitanud, et nende vahel ei ole midagi enamat kui sõprus, kuid täna tuli tal tõele näkku vaadata: ta oli Harrysse armunud. Millal see oli juhtunud? Kuidas ta küll oli nii nõrgaks osutunud? Armumine oli luksus, mida ta ei olnud endale kunagi lubanud, ja nüüd tuli tal siiski selle eest maksta. Tüdruk rüüpas klaasist viimase piisa – see oli kolmas kokteil ühele – ja heitis pea kuklasse. Ei! Temaga ei käituta nii alatult. Ükski mees ei murra tema südant! Ta kookis kotist telefoni, kuulas mõne hetke kutsuvat heli, ja kui sellele ei järgnenud vastust, jättis telefoniomanikule teate: “Harry, sa veel kahetsed!” Tüdruku hääl oli rahulik, jäine ja väga madal. Heakskiitvalt pead noogutades haaras ta laualt koti, viskas telefoni kotti ja hakkas jooksujalu ukse poole minema, kuid ootamatult ta samm takerdus. Teda peatas hele kõlksatus ja hõbeblondiini kähe hirmukarje – kiiruga lahti jäänud kotist oli kukkunud baaripõrandale 32-kaliibriline hõbedane püstol.