Книги, похожие на «Jüri V. Grauberg, On vaja rääkida»

Lugejate ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud novellimeistri esimene romaan. Imearstina esinev miljonär meelitab lihtsameelseid osalema inimkatsetes, eksperimendi käigus hargnevad lahti eesti inimeste elulood. Erksa detailitunde, särtsaka lause ja terve maailmavaatega romaan elust ja inimestest meie ümber. Ilus, põnev ja mõtlemapanev raamat, üks parimaid eesti romaane, milles kunst ja meelelahutus on oivalises tasakaalus. Tekstinäide, kohviku teema: Mida kauem ma inimesi jälgisin, seda rohkem hakkas tekkima kahtlus, et kas ikka tuntaksegi siin, ometi nii õdusas ja soojas paigas, ennast hästi. Arvasin end märkavat mingit rahutut, otsekui mõttetut ühe koha peal tammumist, mida need oodatud ostjad, eeskujulikud tarbijad, lõppude lõpuks kõigest inimesed, endagi eest varjates salamahti etendasid. Üks blond piinlikult perfektse soenguga neiu riivas omaette ohates kogemata mu pilku ning ma tundsin millegipärast end väga imelikult. Need otsivad silmad tekitasid mus lausa mingi süütunde. Kulus mõni hetk, enne kui suutsin tema pilgu tähenduse enda jaoks alasti harutada. Ta ei vaadanud ju tegelikult mind. Ma olin tal lihtsalt ees. Olin nagu kirev ühekordne kampaaniaplakat, mis tema elu väljavaadet varjutas. Keerasin ringi. Mu selja taga kisendas saapapoe suur teadaanne veel suuremast allahindlusest: miinus 70%. Keerasin tagasi, neiu kissitas silmi. Kui tahad silma paista ja popp olla, siis hinda ennast alla, taipasin ja laskusin tagasi oma ajalehe juurde.

…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sage­damini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.

Rikka Türgi ärimehe tütre prantsuse keele koduõpetajaks maskeerunud Nadina Talbort peidab ennast Konstantinoopolis ega tea, kuidas Inglismaale tagasi pääseda. Bosporuse kaldal istudes päästab ta mehe, kes põgeneb ujudes venelaste eest. Mehe ära saatnud, saab Nadina varsti teada, et suurvesiir ihkab teda oma kolmandaks naiseks.