Книги, похожие на «Alan Adojaan, On nagu pole»

„Röövitud pioneeri juhtum” on järg raamatule „Reeturlik metsavend” (Tänapäev, 2017), kus kohtume taas riikliku julgeoleku uurija Endel Krolliga. Aasta on 1959 ja julgeolekutöötajad on hädas Tallinnas aktiveerunud põrandaaluse vastupanuliikumisega, mis saadab korda nõukogudevastaseid tegusid. Midagi on mäda ka riiklikes struktuurides.

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile… Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.

Raplas elava autori debüütromaan, mille tegevus toimub 1978. aasta sügisel Lõuna-Eestis. Erinevates liinides käsitletakse tollast elu, kus peategelasteks on uue haigla ehitamise eest vastutav mees ja kohalik günekoloog, kuid peale selle räägitakse ka nõukogudeaegsest meditsiinisüsteemist, metsavendlusest ja KGB-st ning paljudest muudest teemadest.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…