Книги, похожие на «Alan Adojaan, On nagu pole»

„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema.See lõikas hinge.„Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda.„Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).

Võtnud nõuks elada sünget ja rasket elu palgamõrvari seltskonnas, kes päästis ta Mehhiko narkoparuni vangistusest, tahab Sarai õiendada arved vastiku sadisti Arthur Hamburgiga. Tapmiskunstis aga oskamatu ja kogenematu, väljuvad sündmused tema kontrolli alt ning ta on suuremas ohus kui iial varem. Sarai hooletud valikud seavad ta olukorda, kust tagasiteed ei ole. Tema päästja on taas Victor, kelle tunded Sarai vastu pole lahtunud. Kuid mõlemad mõistavad, et pääsemine on kõigest ajutine. Teades, et tüdruk võib astuda mõtlematuid samme, nõustub Victor teda välja õpetama. Aga Arthur Hamburgi parem käsi Willem Stephens ei ole mees, kes kaotusega lepiks. Ta seab endale eesmärgiks Sarai leida ja ta tappa, ning vahendeid ta selleks valima ei pea. Temaga lööb mesti Ordu, kellel on Sarai ja Victoriga omad arved õiendada. Algab kassi ja hiire mäng, kus loota saab vaid iseendale. Victori partner on salapärane rootslane Fredrik, kellega Sarai on korra juba kohtunud. Kas teda võib usaldada? Kelle heaks ta tegelikult töötab? Ja on veel Victori vend Niklas, kes ootab võimalust, et Saraile kätte maksta. “Tapjate seltskonnas” on raamatusari, mis räägib kahest isepäisest palgamõrvarina töötavast vennast ning keerulise saatusega tüdrukust, kelles on samuti tapjaverd. Temast saab neid ühendav lüli. Koos mehega, kelle piinamis- ja ülekuulamismeetodid külvavad kriminaalses allilmas hirmu, võtavad nad enda kanda keerulise ülesande: kõrvaldada maailma vanima ja suurima palgamõrvarite grupeeringu juht ning võtta üle tema äri. Ülipõnev ja dramaatiline, ootamatuid pöördeid ja vastuolusid tulvil sari kompab inimloomuse piire, kirjeldab tegelaste ohtlikku elu kuritegevuse, iha, pettuste, mõrvade ja armastuse võrgustikus.

1986. aasta volbriööl tapetakse Loode-Skånes ühe lossi lähedal kuueteistkümneaastane tüdruk. Jääb mulje, nagu oleks tegemist rituaalmõrvaga. Tüdruku kasuvend mõistetakse kuriteos süüdi, kohe pärast seda kaob tüdruku ülejäänud perekond jäljetult.2019. aasta kevadel kolib arst Thea Lind lossi. Juhuslikult leiab ta iidvana tamme tüvest kummalise eseme ning hakkab surnud tüdruku lugu lähemalt uurima. Samal ajal avastab ta sarnasusi tüdruku lapsepõlve ja enda valulise mineviku vahel, üha kindlamaks muutub tema veendumus, et tõde vana tragöödia kohta pole tegelikult päevavalgele tulnud. Ja et 1986. aasta kevadel oli ohvreid rohkem kui üks.„Kevadohver” on Anders de la Motte menuka aastaaegade sarja viimane ja iseseisev osa. Selle varasemad osad on esitatud Rootsi Krimiakadeemia parima krimiromaani nominentideks.

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde.Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

456 lk„Brežnevi lapsed“ on autobiograafiliste sugemetega romaan stagnatsiooniaegsest Eestist ja taasiseseisvuse algusaegadest. Meenutused hakkavad hargnema rahulikust mereäärsest Ruha külast ja viivad edasi 1970.– 1980. aastate vahetuse Tallinnasse, läbi lapse silmade nähtud nõukogude koolisüsteemi varjatud julmusesse ja 1990ndate alguse varakapitalismi. Autor sündis 1964. aastal Tallinnas tatari perekonnas ja siin käis ta ka koolis. Pärast Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna lõpetamist abiellus ta hollandlasega ja elab 1989. aastast Hollandis. Romaani esmatrükk ilmus pealkirja „Не боюсь Cиней бороды“ all.