Книги, похожие на «Emelie Schepp, Oma isa poeg»

Ira Teveri lugude neljandas raamatus tuleb uurijal lahti harutada Köismäe vallas toimunud raske liiklusõnnetus. Järsus kurvis avarii teinud auto juht on koomas ja kaasreisijaks olnud tundmatu naine hukkunud. Jäljed sündmuskohal on hajunud, sest kriminalistide menetlusse jõuab juhtum alles nädalaid hiljem, siis, kui selgub, et hukkunud naine oli tapetud juba enne avarii toimumist. Ira kahtlustab, et toimunud avarii võis olla korraldatud mõrva varjamiseks. Asunud hukkunud naise identiteeti tuvastama, jõuab uurimine mitmesse Skandinaavia riiki. Ometi ei usu uurija Tever, et naise vägivaldse surma põhjuseid tuleks nii kaugelt otsida. Ta võtab pihtide vahele kohalikud elanikud ning avarii uurimise käigus tuleb ilmsiks veel palju muudki, mis seni kiivalt saladuses oli hoitud.

Abikaasa otsinguil pöördus Ariel viimases hädas abieluagentuuri poole, kus talle pakuti fiktiivabielu, mille lõppedes oleks teda oodanud suur tasu. Ahvatletud võimalusest osta suures linnas korter, Ariel nõustus. Pärast abielulepingu allkirjastamist leidis ta aga, et selle tingimused on orjastavad ning fiktiivne mees pole sugugi nii korralik ja hästikasvatatud, nagu alguses paistis.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

Põnevik armastusest, kättemaksust, ärakasutamisest, saladustest, otsimisest ja leidmisest. Kaks väga erinevat meest, kes kumbki omal põhjusel, otsivad jäljetult kadunud naisi. Üks neist on vananev sutenöör ja kurjategija, keda pikki aastaid vaevanud kättemaksuiha sunnib asuma teele Hispaaniast Rootsi, et maksta kätte kunagi tema juurest põgenenud noorukesele Elinile. Teine aga rõõmsameelne külamees, kes soovides kõiki aidata, ühel ööl koju tagasi tulles enam naist eest ei leia. Loole lisavad vürtsi saladuslik Anna, autojuht Deniss, küla kõiketeadja Mari, metsamees Valter ja teisedki tegelased. Millega lugu lõpeb? Kas mehed tõesti leiavad otsitavad üles? Loe põnevikku „Sa tead et ma leian su üles“ ja kõik küsimused saavad vastused! Monika Vidman