Книги, похожие на «Emelie Schepp, Oma isa poeg»

Põnevik, mis haaras mind esimesest leheküljest viimaseni ja viis mõtted Stephen Kingile. Camilla Sten on kirjanik, kellel tasub silma peal hoida.Camilla GrebeOn möödunud kuuskümmend aastat sellest, kui väikse kaevandusküla Silvertjärni terve elanikkond haihtus. Kohvitassid seisid köögilaual, pesu kuivas nööri peal, just nagu oleksid kõik äkitselt õhku haihtunud. Kui inimesed paar päeva hiljem linna uurima tulid, leiti ainult posti külge kinni seotud naine, kes oli kividega surnuks loobitud, ja elus vastsündinu. Kõik ülejäänud, ligikaudu tuhat elanikku, olid kadunud ja neid ei leitud kunagi. Keegi ei tea, mis juhtus. Kas see oli õnnetus, massienesetapp või oli mängus fanaatilise usuliikumise käsi?Alice on noor filmitegija, kes on üles kasvanud lugudega Silvertjärnist, mida vanaema talle jutustas. Nüüd tahab ta lõpuks tõe välja selgitada. Koos oma meeskonnaga kavatseb ta veeta viis päeva eraldatud ja mahajäetud linnakeses ning filmi jaoks materjali koguda. Kuid niipea, kui nad kohale jõuavad, hakkavad nad kuulma kummalisi hääli ja nägema seletamatuid asju. Varsti peavad nad endalt küsima, kas möödunud ajad on ikka möödunud või neelab küla ka nemad.Camilla Sten sündis aastal 1992 ja on varem avaldanud düstoopilise romaani „Teine koidik“ (2016). Ta kirjutab ka kriitikute poolt kiidetud põnevussarja koos Viveca Steniga, mille esimene osa „Süvahaud“ ilmus aastal 2016. Uut raamatut „Kadunud küla“ on juba enne ilmumist müüdud viieteistkümnesse riiki ja Nordisk Film on ostnud filmiõigused. Lisaks kirjutamisele õpib Camilla Sten Uppsala ülikoolis psühholoogiat.

Tänapäeva krimikirjanduse tegelaskujude üks kuulsamaid esindajaid, Briti-Ameerika kirjamehe Lee Childi 24 romaani peakangelane Jack Reacher on üksildane sõdalane, kellel pole autot, krediitkaarti, telefoni ega omaenda relva. Reacheril ei ole lähedasi ega kodu. Tal puuduvad püsikaaslased. Kuid see-eest on tal olemas vääramatu õiglustunne, millest ta elus juhindubki.Jack Reacher on meie aja rändrüütel, kes kaitseb nõrku ja karistab kurje, keda aga on paraku palju ja kes on relvastatud. Seetõttu satub Reacher tihtipeale väga keerulistesse ja ohtlikesse olukordadesse, millest ta tuleb võitjana välja üksnes tänu oma ülimalt terasele mõistusele, rikkalikele elukogemustele, eksimatule vaistule ja karastunud keha sitkusele.Seekord on Reacheri vastaseks tervet maanurka kümneid aastaid hirmu all hoidnud ahnus, ülbus ja jõhkrus, taustaks uskumatult julmaks ja verejanuliseks väärastunud sugukihu.

Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.