Книги, похожие на «Jüri Grauberg, Olle»

„Vahvlist südamed“ on lugu naabripoisi Trille ja naabritüdruku Lena sõprusest, seiklustest ja vahvlitest. Trille ja Lena elavad väikeses rannakülas ning mõtlevad koos igasuguseid vahvaid asju välja: nad ehitavad majade vahele köisraudtee, mängivad Teist maailmasõda ja teenivad tänavamuusikutena raha. Tihti juhtub aga nii, et laste lõbusast ettevõtmisest saab pöörane seiklus, mille tagajärjed on ettearvamatud. Õnneks on olemas vanaisa ja täta-memm, kes hädas appi tulevad. Aga mis saab siis, kui juhtub midagi niisugust, et mitte keegi ei saa enam aidata? Maria Parr kirjutab kaasahaaravalt ja suure soojusega nii rõõmsatest kui ka tõsistest asjadest, sõprusest ja igatsusest selle järele, et inimene, keda sina kalliks pead, vastab sulle samaga. Maria Parri (snd 1981) esikraamat „Vahvlist südamed“ võitis Norra kriitikute poolehoiu. Raamat on Brage auhinna nominent ning 2011. aastal vändati selle põhjal Norras telesari. „Vahvlist südamed“ on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Laiema tuntuse saavutas Parr 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“, mille eest ta on saanud rohkesti mõjukaid kirjandusauhindu. „Vilgukivioru Tonje“ on ilmunud ka eesti keeles.

Leo elab pealtnäha tavalist pereelu. Argielust tülpinuna otsib ta samas oma ellu midagi, mis päriselt puudutaks. Ja ta leiabki, aga see puudutus on ohtlikum ja valusam, kui ta oleks osanud eales arvata.Karl vabanes äsja vanglast. Ühel päeval tekib tal riukalik plaan, kuidas oma elu lõpuks tõeliselt sisse seada. On vaja vaid lõksu ja sööta ning mäng võib alata.Martin Alguse debüütromaanis põimuvad ootamatul moel kahe eesti mehe saatused. Vaheldumisi kummagi tegelase vaatepunktist jutustatud põnev ja kohati šokeerivgi lugu peegeldab teravalt tänaseid võtmeteemasid: küsimusi emotsionaalsest lähedusest, hirmust muutuva maailma ees, ärakasutamisest ja õnne võimalikkusest tarbimisühiskonnas.See lugu haarab käest kinni ja tõmbab endaga kaasa, ei lase enne lahti kui kogu distants on läbitud. Martin Algusel on harukordne võime näha varjude maailma heledat ja inimlikku kõla.Andres NoormetsMa tahaksin ka niimoodi kirjutada osata.Mihkel Raud

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Kollaazromaan „Mate Hari” on pühendatud neile töövõtjaile kellele on tööandja kunagi öelnud: «Kes sa niisugune oled, et suuremat palka tahad? Ole õnnelik, et sul üldse on võimalus meie firmas töötada.»Romaani „Mate Hari” järg on romaan „Olle” (ehk „Voliniku saatus”).