Книги, похожие на «Александр Куприн, Olesja»

Agnes Taari (1897-1976) omaeluloolise taustaga romaan ühest lapse- ja koolipõlvest 20. sajandi esimese kümnendi Mulgimaal pakub meeleolukaid pilte tolleaegsest eesti külaelust väikese tüdruku pilgu läbi: mängudest koduõuel, karjalapse kogemustest, esimese kooliaasta rõõmudest ja muredest, jõuludest kodus ja koolitoas, põnevatest laadalkäikudest ja esimesest armastusest.

Väikeses Inglismaa kuurortlinnas läksid viie aasta eest vanemate survel lahku tunnustatud kunstniku poeg ja kõrtsilauljanna tütar. Polnud päeva, mil nende südamed ei oleks teineteist meenutades valust kokku tõmbunud. Kui noored elu paratamatusega juba leppima hakkasid, toimus nende taaskohtumine, sama möödapääsmatu kui saatus. Sest aeg on armastusele sama mis tuul tulele – väikese kustutab kiiresti, suure aga õhutab veelgi suuremaks.

NB! Tegu on paberraamatu põhjal loodud piltideta versiooniga.Vahel mõtleme finantsasutusest kui paigast, kus hallide betoonmüüride vahel liiguvad täpseks viilitud ülikondadega mehed, käes ajatu lõikega portfellid, kust nad võtavad välja standardseid A4-sid, millel olev tekst on joondatud täpselt mõlema serva järgi. Ent on ka teistsuguseid. Väga teistsuguseid. Kohti, kus sa mõtled ise. Sa otsustad ise. Sa teed ise. Sa teed ka vigu ise ning kui sa tahad tantsida hommikul kella viieni kontorilaudadel, et paari tunni pärast taas alustada, siis seegi otsus on tehtud ise. Säärane koht on LHV.Eero Epneri poolt LHV 20 aastapäeva puhul kirjutatud hoogne ajalooraamat räägib tõsielul põhineva loo LHV sünnist, kahekümnest tegevusaastast ja kujunemisest tänaseks finantsgrupiks. Raamat põhineb kümnetel intervjuudel LHV asutanud ja seal töötanud inimestega.

„Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel.Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene?

Elasid kord tinasõdurid, keda oli kokku 25. Nad olid vennad, sündinud ühest ja samast tinalusikast. Püss õlal, seljas kaunid sinise-punasekirjud vormid, vaatasid nad otse enda ette.Esimene asi, mida nad selles maailmas kuulsid, oli hüüd Tinasõdurid! Niimoodi hõikas rõõmus väike poiss ja plaksutas, kui ta oma sünnipäeval karbi avas ja sõdurid lauale seisma rivistas.Kõik tinasõdurid nägid välja täpselt ühesugused, välja arvatud see, kes oli valatud viimasena. Tema jaoks oli tina väheks jäänud ja sellepärast oli tal vaid üks jalg. Kuid ta seisis oma ühel jalal sama kindlalt kui teised kahel. Temast meie lugu räägibki.Muinasjutt