Книги, похожие на «Vahur Afanasjev, Õitsengu äärel»

Romaani tegevus toimub Nikolai I valitsemisajal.Gontšarov häbimärgistab “Oblomovis” pärisorjust, mis kirjaniku arvates läks paratamatult vastu oma lõpule, paljastab maa-aadli mahajäämust ning tardumust ja näitab meile “oblomovlust” kui vene elu suurimat pahet ning häda (peale viinajoomise muidugi). Romaani idee tekkis 1847. aastal. “Peatselt peale “Tavalise loo” ilmumist ajakirjas Sovremennik oli mul valminud “Oblomovi” plaan,” kirjutas Gontšarov mõned ajaühikud hiljem. Kahjuks edenes töö romaani kallal aeglaselt, lausa teosammul, ja suurte vaheaegadega. Katke romaanist, “Oblomovi unenägu”, ilmus trükis veebruaris 1849. a. Romaani esimene osa valmis mustandina 1850. aastal.1.2 – Kirjavigade parandused.

Lisbeth Salander kannab karistust Flodberga naistevanglas, kus ta tunneb end võrdlemisi turvaliselt ja teeb kõik selleks, et vältida konflikte teiste kinnipeetavatega. Flodberga on aga vangla, mis on langenud täielikult vangide kontrolli alla. Kui Lisbeth kaitseb üht noort Bangladeshist pärit naist, satub ta kohe vastamisi vangla mitteametliku juhi Benitoga.Vanglasse tuleb Lisbethile külla Holger Palmgren, kelle käsutusse jõudnud dokumendid heidavad uut valgust naisele lapsepõlves räigelt liiga teinud sotsiaalsüsteemile. Seejärel palub Lisbeth Mikael Blomkvisti abi väikese taustauuringu läbiviimiseks. Ta palub Mikaelil aidata kontrollida Leo Mannheimeri, ühe Stockholmi pealtnäha maineka börsimaakleri tegevust.Kuidas on edukas noormees seotud Lisbethi minevikuga? Ja kuidas saab Lisbeth hakkama vanglas, kus vastasseis Benito ja tema kambaga muutub päev-päevalt üha plahvatusohtlikumaks? Nagu ikka, seisab ta ebaõiglusele otsustavalt vastu ning selgitab välja tõe. Ükskõik mis hinnaga.David Lagercrantzi kirja pandud viies raamat Millenniumi-sarjast on ülipõnev lugu, mis kõneleb riigipoolsest ülekohtust ja mineviku varjudest Lisbethi lapsepõlves.

Teater on saast.Teater on armastus.Teater on ajaraisk.Teater päästab elusid.Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.

Ulmekirjandusesuurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivadlugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse,mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga kaajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlikemajapidamisrobotite keskele.RobertSilverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivnevalik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga muhilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkubselgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevatetöödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndateteisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodiautobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtminekirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamakskirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepäranekogemus.»