Книги, похожие на «Hansjörg Schneider, Oidipuse silmad»

Romaani teine osa kirjeldab elu Tartus 1990-ndatel. Eesti liigub vastu hüperinflatsioonile, mis saavutab kiiresti oma tipu. Kõike elementaarset saab ainult Soome markade eest. Oma riik on juba olemas, kroon tulemas. Pits konjakit maksab natuke üle 20 rubla, kohvitass rubla ja 27 kopikat. Kuidas kohaneb uute oludega see kamp tegelasi, kellega lugeja kohtus romaani esimeses osas? Loomulikult ilmuvad seltskonda uued näod ja muidugi oskab peategelane oma elu stiilselt keeruliseks teha. Nagu kriminaalromaanides, vahe vaid selles, et piirduda tuleb konjakiga, sest viskit ei ole tavaliselt saada. Kõik, mis oli enne veel ees, on nüüd totaalselt käes.

"Kirjanduskonkursi «„Bestseller 2015“» teise koha töö ilukirjanduse kategoorias„Mull” on musta huumoriga pikitud psühholoogiline arenguromaan. See räägib pensionieelikust maaklerist nimega Arved Tuisk, kelle harjumuspärane elu saab ootamatult otsa, kui seni tempokalt kasvanud kinnisvaraturg tema täielikuks üllatuseks äkitselt kokku kukub. Ootamatult on ta sunnitud endalt küsima, kui kaugele on ta valmis minema selleks, et leida endale uus elatisallikas ning kas ta suudab kõigest hoolimata hoida koos oma perekonda, mis erinevatel põhjustel koost laguneda ähvardab. „Mull” peegeldab masu tagajärgi, räägib Eesti inimeste hirmudest ja lootustest ning sellest, et mõnikord tuleb enese leidmiseks kõigepealt ennast tõeliselt ära kaotada. Birk Rohelend (snd 1981) on Eesti kirjanik ja stsenarist. Tema sulest pärinevad lisaks mitmele auhinnatud romaanile ka luulekogu „Morbidaarium” ning arvukalt esseistikat. Ta on populaarsete telesarjade „Padjaklubi”, „Restart” ja „Nurjatud tüdrukud” autor ja stsenarist ning kassahiti „Vasaku jala reede” kaasstsenarist.

Vene klassiku Aleksandr Puškini viieosaline proosatsükkel.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses „Fanny ja Alexander“ avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare’i „Hamleti“ lavastamine pereisa juhitavas teatris. Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.