Книги, похожие на «Kristjan Sander, Õhtu rannal»

Uues Palgasõduri-seikluses on tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka vastaseks kriminaalpolitsei ülem Mändmaa, kellega nad silmast silma kohtumata asuvad mängima pingsat ja pinevat kassi-hiire mängu. Kuulid vihisevad, autkummid vilisevad ning kunagi ei saa ükski tegelane kindel olla, kas ta selles mängus on parajasti jälitaja või jälitatav, heade või pahade huvides tegutsev. Kuni hakkab selguma, et tegelik mäng toimub kusagil hoopis kõrgemal, kus otsustatakse noore Eesti riigi saatust inimeste poolt, kelle “karvane käsi” paneb postidele poliitikuid ja korraldab oma huvides suuri rahvusvahelisi operatsioone. Luuremängude niidid viivad Ameerikasse, Venemaale ja Tšetšeeniasse. Selles mängus ei pruugi olla võitjaks need, kes pealtnäha peale jäävad, ometi käib võitlus elu ja surma peale üsna mitmel rindel. Ainus tegelik võit on ellujäämine. Kassist võib hetkega saada hiir, kunagi pole teada, millal ja kelle taga järjekordne lõks kinni klõpsatab.

Puhkusesaare Fuerteventura rannas seisab uhiuus auto. Selletagaistmel on pappkast, mille sees surnud imik. Mitte keegi ei otsi teda taga.Auto juht on jälgi jätmata kadunud ja läbisõidumõõdikult vaatab vastuabsurdne näit.Fuerteventura ei vaja inetut lahendamata kriminaalasja, mis võiks turistidsaare baaridest ja randadest eemale peletada. Kohalik politsei üritab tülikasttoimikust pettuse abil vabaneda, ent saarel elav taanlane Erhard ei suuda asjadesellise käiguga leppida ja otsustab tõe omal käel välja selgitada. Erhard on ligi paarkümmend aastat oma perest lahus ja kodumaast eemal olnud. Taelab üksildases mägionnis, oma tagasihoidlikku elatist teenib ta taksojuhi jaklaverihäälestajana ning vaba aega sisustab alkoholi ja juturaamatutega. Ta eioota enam ammu elult midagi. Kui aga elu hakkab temalt äkki riskantseidotsuseid ja leidlikke lahendusi nõudma, võtab Erhard väljakutse vastu – niienda kui ka teiste üllatuseks. Kui esimene samm on tehtud, ei ole enamtagasiteed.Surnud lapse lugu raputab Erhardi loiust oleskelust üles, aga kuidas suudabüks vana mees, ajast maha jäänud luuser, kes internetist, mobiiltelefonistega sotsiaalmeediast midagi ei tea, lahendada mõistatuse, mille niidid ulatuvadFuerteventurast märksa kaugemale?Taani kirjaniku Thomas Rydahli põnevikku „Eremiit“ peeti 2014. aasta üheksüllatavamaks esikromaaniks ja see tõusis kiiresti raamatute müügiedetabelitetippu. Romaan pälvis 2014. aasta Taani kirjandusdebüüdi auhinna, 2015. aastaTaani krimi- ja põnevusromaanide auhinna ja Põhjamaade krimi japõnevusromaanide auhinna Klaasist võti nominatsiooni.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

Kui liiga kaua pimedusse vaadata, vaadatakse sulle sealt lõpuks ka vastu…Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus. Seda seaduspära uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult. Eva Niimand, kes on lugejale varasemast tuttav Katrin Pautsi raamatust „Politseiniku tütar”, töötab jällegi uudistereporterina. Eva ja tema uus kolleeg Gabriel otsustavad välja selgitada, mis kadunud ajakirjanikuga juhtus. Niidiotsad viivad väikesesse külakesse Muhumaal, mis varjab endas aga suurt saladust. Selle juured ulatuvad kohakese ajalukku ja on seotud iidse ohvrikiviga. Kurjus, mis vahepeal varjusurmas suikus, on taas pead tõstnud… Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. „Tulekandja” on tema teine romaan.264 lk