Книги, похожие на «Mihkel Ulman, Ohtlik lend. Saar»

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

Ehitusplatsilt leitakse skelett. Ajakirjanik Kate Waters (lugejale tuntud F. Bartoni romaanist „Lesk“), hakkab selle aastakümneid tagasi juhtunud looga tegelema algul igavusest, siis aga kisub see teda järjest enam endasse, kunagi elatud eludesse ja paneb küsima, kas kõiki saladusi on vaja paljastada.Aga lapse lugu vajab jutustamist.

"Ööliblikas" on haarav lugu võimuihast ja kättemaksust, ühe väikerahva saatusest, kaduvast maailmast ning ööliblikana valguse poolelendavast inimhingest.Romaani tegevus toimub Marimaal Lavra külas ja Vorkuta vangilaagris läbi kolme põlvkonna, põimides ühte sõjas purunenud saatused, maride ahastuse oma kaduva rahva pärast ja uskumatu armastusloo.Sündmuste jäljed ulatuvad süngete varjudena tänapäeva, puudutades inimeste elusid ja kogu maailma käekäiku. Lugu armastusest ja kirest, sõjast ja reetmisest, julmusest ja halastusest on kirjutatud poeetiliselt ja haaravalt nagu Kettu eelmisedki romaanid.Katja Kettu (1978) on tunnustatud soome kirjanik. „Ööliblikas” on tema kolmas eesti keeles ilmunud romaan.

“Praktikaaruanne” on tegeliku elu sündmustel põhinev pöörane retk läbi 1990. aastate Eesti ajalehe- ja raadiotoimetuste. Minajutustaja kirjeldab oma meeleheitlikke ponnistusi uurivaks ajakirjanikuks saamisel ning sel ajal, kui ta otsib vastust küsimusele, miks kõik ikkagi nii läks nagu ta läks, joonistub tema jutustusest välja ainulaadne pilt ühest olulisest muutuste ajastust Eesti Vabariigis. See kõik kokku on korraga nii ülimalt naljakas kui ka lohutamatult kurb. “Praktikaaruanne” on kiires tempos lugemine, mis peaks paeluma nii neid, kes armastavad Dovlatovit, kui ka neid, keda huvitab, mis ikkagi päriselt toimub ühe ajakirjandusväljaande toimetuses.