Книги, похожие на «Adam Kay, Oh sa püha(de) vahetus!»

Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima.Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest?Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodus tegutseva mässajate klubi „Vanad, Kuid Mitte Surnud“ elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda.„Salapäevik“ on rahvusvaheline bestseller, mida on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keeldeLõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autorSelles raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen.John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autorHendrik Groen on kuningas. Minu 78aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest.Ray Kluun, „Love Life” autorSeda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.David Suchet

"M. R. Jamesi ja William Hope Hodgsoni kõrval tähtsaima 20. sajandi alguse inglise õuduskirjaniku E. F. Bensoni (1867–1940) tondijuttude paremikust leiab lugeja nii klassikalisi maamõisate viirastuvaid asukaid, kelle hingel traagiline veresüü rahuneda ei luba, rõskete surnuaedade kõdunevaid kooljaid, satanistlikke rituaale õõvastava atmosfääriga salajastes lossikambrites, iidsete kultuspaikade sajandite taha ulatuvat raudset haaret, kohutavaid limaseid hiidsuuri olendeid, Egiptuse muumiate needust, Alpide kõrgmäestikes elunevaid jälke poolinimesi-poolahve, esoteerilisi rituaale, aga ka viirastuvaid ammusurnud lapsi kaugest ja õnnelikust minevikust.E. F. Bensoni tondijutte iseloomustab psühholoogiline usutavus, peene ja tundliku pintsliga välja joonistatud karakterid, ängistav ja unenäoline atmosfäär, midagi varjamata edasi antud ja hästi visualiseeritud õudused ning kirjaniku enda keerukale ja puritaanlikule lapsepõlvekodule viitavad painajalikud lapstegelased."

„Doktor Živago“ on Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890–1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Suurteoses esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates XX sajandi algusest kuni umbes 1950. aastateni, mille märksõnadeks on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest ja soovist jääda igas olukorras inimeseks.Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pingeid ja vaibumatut armastust oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal.Oma lüürilis-eepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu on seda võrreldud Lev Tolstoi „Sõja ja rahuga“. Pasternak ise pidas „Doktor Živagot“ täiesti eriliseks ja sellest pidi saama kogu tema eelneva loomingu kokkuvõte.Romaani järgi valmis 1965. aastal ka menukas film (režissöör David Lean), peaosas Omar Sharif.

On 1950. aasta suvi ja kunagi nii suursuguses Buckshaw’ mõisas erutab lootustandva noore keemiku Flavia de Luce’ide meeli rida arusaamatuid sündmusi: nende ukselävelt leitakse surnud lind, kelle noka külge on kummalisel kombel kinnitatud postmark. Mõned tunnid hiljem leiab Flavia aga nende aiast kurgipeenras lebava mehe ja vaatab pealt,kuidas too teeb oma viimase hingetõmbe.See tekitab Flavias korraga nii vaimustust kui ka õudu, ning koos mõrvaga Buckshaw’s algab tema jaoks tõeline elu. “Ma tahaksin öelda, et kartsin, agasee ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kaugelt kõige huvitavam asi, mis minuga iial juhtunud oli.”Alan Bradley on Kanada päritolu kirjanik, kes saavutas tõelise tuntuse just Flaviade Luce’i raamatusarjaga, mille kaheksas osa ilmub inglise keeles 2016. aasta septembris. Flavia on 11-aastane keemiageenius, kelle lõputu uudishimu viib ta paratamatult kõiksugu sekelduste keskmesse. Nagu väike Miss Marple, kel abiks vanaonu Tarilt päritud keemialabor, lahendab ta mängleva kergusega kohalikke mõrvajuhtumeid. “Piruka magus põhi” on ilmunud juba 39 keeles.

Toledo kirjastus„Talv Lissabonis“Romaani „Talv Lissabonis“ on nimetatud jam session’i rütmis põnevikuks. Pianisti Santiago Biralbo ja tema armastatu Lucrecia suhtele on takistuseks Lucrecia abielu kriminaalsuse piiril tegutseva Ameerika kunstismugeldaja Malcolmiga. Kui mängu tuleb röövitud kallihinnaline Cézanne’i maal, millest Biralbo midagi ei tea, algab ohtlik tagaajamine läbi San Sebastiáni, Lissaboni ja Madriidi, samal ajal kui lugeja kõrvus kõlavad džässirütmid ja silme ees vilksatavad film noir’ilikud kaadrid.„Talv Lissabonis“ on Muñoz Molina kõige tõlgitum romaan, mis kindlustas autorile suure menu ja pälvis ilmumisaastal nii riikliku kriitikute preemia kui proosaauhinna.Antonio Muñoz Molina (1956) on Hispaania romaanikirjanik. Ta on pälvinud arvukalt kirjanduspreemiaid, sealhulgas Asturia printsi auhinna (2013) olulise panuse eest maailmakirjandusse. Muñoz Molina on pärit väikesest Úbeda linnakesest Andaluusias, tema vanemad olid lihtsad põllutöölised. Ta on õppinud Granada ülikoolis kunstiajalugu ja hiljem Madriidis ajakirjandust. Üheaegselt kirjandusloominguga on ta kogu aeg teinud kaastööd päevalehtedele, alates 1995. aastast on ta Hispaania Kuningliku Akadeemia liige. Romaanikirjanikuna alustas Muñoz Molina 1986. aastal, kui ilmus „Beatus Ille“, ning ta on tänini üks Hispaania olulisemaid autoreid. Suurema tuntuse tõi talle just „Talv Lissabonis“ (1987), mis on tõlgitud 17 keelde.Praegu elab Muñoz Molina vahelduvalt New Yorgis ja Madriidis. Tema abikaasa Elvira Lindo on samuti kirjanik, temalt on eesti keeles ilmunud lasteraamat „Manolito Prillipapa“.