Книги, похожие на «Margus Karu, Nullpunkt»

Hoolikalt varjatud perekonnaprobleemid tõukavad 14-aastase Anni tormiliste sündmuste keerisesse, mille keskel ta peab ise oma elupõhimõtetes selgusele jõudma, abiks vaid tema ema omaaegset punkarielu kirjeldav vana päevik. Raamatul 2000. aasta algupäraste noortejutustuste konkursi peapreemia, 2002. aastal Nukitsa konkursi 2. koht, 2002. aastal Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominent, 2008. aastal Lätis parima tõlkelasteraamatu preemia. Alates 2004. aastast on see ka Eesti koolide õppekavades.

Kümme aastat tagasi tuli Häda.See oli taevane sähvatus, mis andis tavalistele inimestele erakordsed võimed. Aupaklik avalikkus hakkas neid kutsuma Eepikuteks.Eepikud pole inimeste sõbrad. Uskumatute kinkidega kaasnes ka iha võimu järele. Ja inimese üle valitsemiseks tuleb purustada tema tahe.Nüüd on endises Chicagos kuulutanud end keisriks hämmastavalt võimas Eepik nimega Terassüda. Tal on kümne mehe jõud ja ta suudab talitseda loodusjõude. Öeldakse, et ükski kuul ei tee talle viga, ükski mõõgatera ei lõhesta ta nahka ja ükski leek teda ei kõrveta. Ta on võitmatu. Keegi ei hakka vastu… keegi peale Kättemaksjate.See salapärane tavaliste inimeste rühm kulutab terve elu, et õppida Eepikuid tundma, leida nende nõrkusi ja seejärel neid tappa. Ja David tahab nendega liituda.Kui Terassüda tuli Chicagosse, tappis ta Davidi isa. Aastaid on David, sarnaselt Kättemaksjatele, uurinud ja planeerinud ning tal on midagi, mida nad vajavad. Mitte mõni ese, vaid kogemus.Ta on näinud Terassüdant veritsemas.Ja ta ihkab kättemaksu.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Seebühli lastelaagris kohtuvad kaks tüdrukut – Lotte ja Luise– kes on nii enda kui laagrikaaslaste suureks ehmatuseks täpipealt ühtenägu nagu kaks tilka vett. Alguses ajab see tüdrukud marru, siis aga hakkabasi neid huvitama. Selgub, et nad on kaksikud, kelle ema-isa on lahku läinudjuba siis kui tüdrukukesed alles mähkmetes siputasid – emale jäi üksbeebi, isa võttis kaasa teise. Nüüd on Luise ja Lotte kord vanematele üksvingerpuss maha mängida, et ka neil ehmatusest suu lahti jääks. Ja mine teavõib-olla õnnestub nutikatel tüdrukutel isegi vanemaid oma aastatetagust tegukahetsema panna.

Vahel, kui tunneme end kõige rohkem üksi, otsustab maailm avaneda võluväel.MÕNED SÜDAMED LÖÖVAD AINULT 412 MILJONIT KORDA. SEE VÕIB KÕLADA NII, NAGU OLEKS SEDA PALJU. AGA TÕSI ON SEE, ET SAAD VAEVALT KOKKU KAKSTEIST AASTAT.Suzy Swanson on alati teadnud asju, mida teised ei tea. Ta oskab selgitada sipelgate unemustreid. Ta teab, et igal aastal esineb meie planeedil 150 miljonit meduusikõrvetust. Ta teab, et keskmises põhikoolilapses on umbes 20 miljardit Shakespeare’i aatomit. Aga ta ei mõista, kuidas Franny Jacksoni eluiga lõigati nii lühikeseks… enne, kui Suzy sai heastada kõige hullemat asja, mida ta sõbrannale oli iial teinud.Kui Suzy taandub oma kujutlusvõime hääletusse maailma, avastab ta, et universum ei luba tal leina sisse pageda. Kõikjal tema ümber on jahmatavaid imesid… nagu ka armastus ja lootus, mida ta hädasti vajab, et endale andestada. See valulikult südamlik debüütteos uurib määravat hetke meie kõigi eludes, kui me esmalt taipame, et mitte kõigil lugudel pole õnnelik lõpp… kuid et õide puhkema on valmis ka tuliuued lood, vahel meie enda tagaaias.New York Timesi bestseller.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]