Книги, похожие на «Don DeLillo, Null K»

See on kohutav raamat, möönan seda vastu vaidlemata ja kripeldava kahetsustundega. Mis sundis mind seda kirjutama? Õiguspärane vajadus oma laip enne kirstupanekut puhtaks pesta.Rootsi klassiku August Strindbergi aastail 1887–1888 prantsuse keeles kirjutatud skandaalne romaan oma esimesest abielust parunessi ja näitlejanna Siri von Esseniga, mis pakkus talle nii ülimat õnne kui ka tohutuid kannatusi ja andis rikkalikku materjali edasiseks loominguks. „Hullu mehe kaitsekõne” avaldamiseks kodumaal kirjanik oma eluajal luba ei andnudki.

Romaani tegelasteks on veidravõitu vanahärrad, tippteadlased, kes on pensionieaks kolinud maalilisse väikelinna ja jätkavad seal fanaatilise innuga oma elutöö täiustamist. Tegu on katkubakteritesse armunud bakterioloogiga, foneetikuga, kes komponeerib uusi, olematuid vokaale, medievistiga, kes teab kõike soola ajaloost ja on veendunud, et eksisteerib korrelatsioon soolahindade ja maailmaajaloo vahel, ning numismaatiku, härra Andreas Berend von Uexkülliga, kes on vägeva mündikogu omanik, kolinud esiisade maale elama ning võtnud Eesti kodakondsuse. Seltskond, keda värvistab kohalik polüglotist luuletaja-sürrealist, kujutabki endast oma sarkastilisest maailmanägemisest johtuvalt teatud vaba vaimu vennaskonda – vennaskonda, kelle üle muiatakse, kuid keda siiski ka respekteeritakse. Vennaskonda tabab aga suur oht – neid (nad elavad naabriti) tahetakse oma vanadest armsatest kodudest ümber kolida, kuna territooriumile kavatsetakse ehitada uus tornjas hotell, kasiino, massaažikabineti ja muuga. Romaanis kogetakse elutute “asjade mässu” inimkonna vastu ja tutvustatakse väljasuremisohus oleva kurnimängu reegleid ning muudki.

Täheaja 17. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia neljanda ulmejutuvõistluse üksteist parimat tööd. Teoses on kosmoseseiklusi, paralleelmaailmu, elustunud pühakujuga heitlevaid külatädisid, arvutiseerumist ja robotite inimesesarnastumist. Kangekaelsust ja kättemaksu, seiklushimu ja maailmapäästmist. Inimestesse tungivaid vaime ja heidutavaid pimedaid linnu. Sõjapõgenikest lapsi, kaitseingleid ja viimsepäevamehi. Žürii liige Raul Sulbi annab ülevaate viimasest jutuvõistlusest.Kogumiku jutud:Heinrich Weinberg, Reidar Andreson, „Päästa meid kurjast“Maniakkide Tänav, „Tsölibaadi lõpp“Dani Adler, „Juhtmevaba armastus“Aleksander D. Lannes, „Enne kui lahvatab leek“Miikael Jekimov, „Tuulerändur“Piret Frey, „Kõik kivide pärast“Maniakkide Tänav, „Meie külas nähti imet“T. K. Jürgens, „Jumala hingus“Manfred Kalmsten, „Raske vihm“Triinu Meres, „Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk näitus Geuna linnapildi ajaloost“Kaisa-Liina Näär, „Mina: kaitsja“

Victor Hugo «Jumalaema kirik Pariisis» on romaan, milles sulavad romantiliseks tervikuks mitu teemat. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse kehastusest Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Poeet Gringoire, hädavaresest filosoof, võlgneb talle elu. Kaunis ja tühine keigar kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo pahupidipööratud kirg saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupüüdmatult. Aga see on ka lugu Pariisi lihtrahva ja tema põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja julmusest ning, sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist, ülemlaul ehituskunstile kui rahva vaimsete rikkuste kehastusele.