Книги, похожие на «Grete Kutsar, Nukud ja õunad»

Õieti on siin mitu ajalugu. On tõikade ajalugu – juhi, sõja ja võitude lugu. Vallutuste ja vägivalla lugu. Ent see on vaid raam; keskmes on teine, salajasem ja suurem ajalugu – inimese ihade, tungide ja unistuste lugu. Hirmu, armu, ilu ja kaemuse lugu. See, mis jätkub ka sajandeid hiljem, kui tõigaloo kangelased ammuilma on kadunud; see salajasem lugu kestab siinsamas ja täna, kui me igapäevas taas kirjutatakse vallutustest ja vägivallast, võõrastest meie keskel või piiri taga. Vaadates võõrasse ajaloos, jutustab Nikolai Baturin seda inimlikult tuntavamaks meis enestes, praegu ja homme.

„Tütar” on Neshovite saaga kuues raamat, järg romaanidele „Berliini paplid”, „Erakvähid”, „Rohelised aasad” (eesti keeles kõik 2008), „Andestada saab alati” (2017) ja „Elunautijad” (2018). Margido on lahkunud ja Torunn Neshovi matusebüroo juhtimise üle võtnud, jätkates samal ajal ka vana talu enda omaks muutmist. Aga kui ta soovib oma perekonnanimeks võtta Neshov, katkeb hetkega vaikselt üles ehitatud hea kontakt emaga. Pealegi on tallu oodata külla Erlendit kogu tema seitsmeliikmelise Taani perega. Torunn on murede käes murdumas. Asja ei tee ka paremaks Kai Rogeri poolt Erlendi lastele rõõmuks toodud kaks põrsast. Torunni jaoks on sead läbitud eluetapp, nagu ka Erlend ja Kai Roger. Aga seekord saab Torunn näha, mis puust Erlend tehtud on. Ja võib-olla on lõppkokkuvõttes Kai Rogeril nii mõneski asjas õigus.Selle raamatuga tõmbab autor saaga lahtised otsad kokku. See on Torunni raamat: romaan naisest, kes on terve oma elu põgenenud, aga nüüd lõpuks julgeb võtta vastutust, seista enda eest ning valida armastuse.Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud populaarne telesari. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaanid „Öine soov” (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks” (2012).

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile… Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.

George Sandi (Armandine-Aurore-Lucile Dupin, 1804-1876) külaromaan «Väike Fadette» lummab meid autori siiruse ja kiindumusega oma kangelastesse sedavõrd, et meil ei tule pähegi küsida, kas need poisid-tüdrukud ka koolis käisid, kas nad ka lugeda-kirjutada-arvutada oskasid jms. Meid viiakse looduslähedasse maailma, kus külvamine, äestamine, heinategu, rehepeks ja kraavikaevamine on meeldivaks ajaviiteks, olles väga kaugel Vargamäe Andrese ja Krõõda tervist tapvast rügamisest. Prantsuse suure daami lapselikult naiivne nägemus maaelust paneb meid küll muigama, aga manab samas meile – maarahvast võrsunud eestlastele – silme ette lapsepõlve koduaia, lõhnava heinamaa, juunikuu valged ööd. Viimased selles raamatus puuduvad (sest kirjaniku kodumaal läheb suvel vara pimedaks), kuid «Väikese Fadette'i» lummuses on nad hoomatavad. George Sandi vaimseks õpetajaks oli Jean Jacques Ruousseau, kes igasugust tsivilisatsiooni üleüldse eitas ja kutsus kõiki «normaalseid» inimesi tagasi looduse rüppe. Pealegi vaimustus Sand veel Saint-Simoni utopistliku sotsialismi teooriast, mis eeldab kõrgetasemelist tootmist, töökohustuste täitmist ja kõigi inimvõimete täielikku rakendamist. Ka «Väikeses Fadette'is» pannakse kõik tegelased tööle, kuid töö pakub neile lõbu. See ka arendab ja õilistab inimesi, viies üldise heaolu ja õnneni. Oma külaromaanide («Väike Fadette», «Leidlaps Francois») tarbeks võttis George Sand kasutusele erilise stiili, omapärase lauseehituse ning esituslaadi (nn. pajatamise), mida «Väikese Fadette'i» eestinduses püüdsime ka säilitada. Ja veel. Meil on kaksikute probleemist nii vähe kirjutatud, et neile, kel kodus kaksikud, on see raamat lausa kohustuslikuks lektüüriks. Lauri Leesi