Книги, похожие на «Grete Kutsar, Nukud ja õunad»

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

Jakob Mändmetsa romaan, mis ilmus 1956. aastal – 26 aastat peale autori surma.

Tom Bryce tegi seda, mida oleks teinud iga korralik inimene. Ent mõne tunni jooksul, mil ta püüdis rongis tema kõrvale unustatud CD-d omanikule tagastada, sai temast jõhkra mõrva ainus tunnistaja. Peagi ähvardatakse ta pere tappa, kui politsei juhtunust teada saab. Abikaasa Kellie õhutusel teeb ta siiski avalduse mõrvarühmale, mida juhib komissar Roy Grace, mees, kellel tuleb rinda pista ka oma isiklike deemonitega. Ning sellest hetkest saab Bryce´ide pere tapmisest kindel tõsiasi ning võigas vaatemäng.