Книги, похожие на «Grete Kutsar, Nukud ja õunad»

Prantsuse juustud, peened veinid ja … salapärane mõrvajuhtum?Mõnus pärastlõunane jalutuskäik muutub õudusunenäoks, kui Prantsuse mägedesse meeldivalt aega veetma kogunenud kunstnike seltskonna üks liige märkab kaljujalamil mehe surnukeha.Nende seas on ka binokliga varustatud Melissa Craig, kes leiab end ühtäkki tõeliselt hämmastava müsteeriumi keskpunktist. Kas see oli õnnetus või lükkas keegi meest?Naise kahtlused saavad kinnitust, kui neli päeva hiljem avastatakse täpselt samast kohast teinegi surnukeha. See ei saa olla kokkusattumus: keegi selles idüllilises Prantsuse külas haub kurja ja Melissal tuleb välja uurida, kes.Ekstsentrilised kohalikud ja vembumeestest külalised – võimalikest kahtlusalustest Melissal puudust ei tule. Kas seda tegi musta minevikuga tõre meistrimees või ehk meisterlikust golfimängijast lühinägelik lesknaine? Aga kõige olulisem küsimus on see, kui lähedale kaljuservale satub Melissa ise kurikaela jahtides?

Honore dé Balzac'i tuntuim romaan pimedast isaarmastusest ja seda kurjasti kasutavast egoismist on prantsuse klassikalise realismi tähtteoseid.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]