Книги, похожие на «Armin Kõomägi, Novellid I: Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof»

Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli lähedal mäekünkal seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pansionipäevi kolm naishinge, kes on aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti eluvõõras meespensionär, kes on eluaeg vaid naiste ülalpeetavana linnas elanud, raamatukogus töötanud ja ennast uhkustavalt boheemlaseks nimetab.

Romaani peategelane Pärtel on täiesti oma pearaamatupidajaametile pühendunud, kuni ühel päeval on käes pensionileminek. Ent mees ei jää kauaks põdema kõrvaletõrjutuse tunnet, vaid leiab, küll valu ja vaevaga ning suuresti kaasa toel, uue ja sugugi mitte vähem rahuldust pakkuva elamisviisi. Et lugu rullub lahti tänapäeva maaelu taustal, kerkivad üles ka mitmed maaelu probleemid. Jutustaja suunurgas on seejuures elutark muie, nagu kollaste lehtede ajal kohane."Kollaste lehtede aegu" oli 2000. a. romaanivõistluse 10 parima töö hulgas.

Ühel saarekesel väikeses lagunenud hütis elasid kord mees ja naine. Nad olid suures vaesuses. Mees viis iga päev võrgud vette, et toidupoolist püüda, kuid saak oli nii väike, et hoidis neil vaevu hinge sees.Ühel päeval, kui mees läks võrke välja võtma, tundis ta seal midagi rasket. Ta suutis selle vaevu paati tõmmata! Võrk oli aga peaaegu tühi, seal siples vaid üks väike kala.Kuid see ei olnud mitte tavaline kala. Tegu oli kuldkalaga, kes ütles inimkeeles: „Ära püüa mind söögiks, hea mees! Lase mind tagasi sügavasse sinisesse vette ja ma täidan ükskõik millise su soovi.Mees mõtles ja ütles lõpuks: „Ma ei vaja tegelikult midagi. Mine tagasi vette.“Vene muinasjutt