Книги, похожие на «Sofi Oksanen, Norma»

Jutukogus on fiktiivsed pihtimused minategelaselt, kus ta on kirjeldanud oma elust läbi jooksnud mehi, tähestiku järjekorras. Kas peategelaseks on kogu aeg seesama naine või mitte, see jäägu lugeja otsustada.

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

"Unistuste tappev kasvamine" on raamat, mis sisaldab jutte, novelle,muinasjutte, nägemusi ja ühe lühiromaani tavalistest, aga veelgi enamebatavalistest sündmustest siin- ja sealpool Eestimaa teid. Juttude tegevustikleiab peamiselt aset Lõuna- ja Lääne-Eesti teedel, külades ning alevites.Raamatut kannab eksistentsiaalne alatoon ja igavesed küsimesed selle kohta,kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Suuremas osas paikades, kuslugude tegevustik toimub, on autor kas jalgsi või jalgrattaga rännates isekohal viibinud ja neist kohtadest erineval moel inspiratsiooni saanud. Raamatsisaldab tekste läbi seitsme aasta ning varustatud kunstnik Marge Nelgivärviliste illustratsioonidega.Lühike autori tutvustus.Mehis Heinsaar on sündinud 1. augustil 1973. Õppinud Tartu Ülikoolis 1992–2000 filosoofiat, eesti filoloogiat ja kirjandust. Kutseline kirjanik olnud2000. aastast kuni tänapäevani. M. Heinsaar on kirjutanud ja avaldanud (koospraegusega) kokku kaheksa raamatut: viis jutu- ja novellikogu, kaks romaani jaühe mahuka luulekogu. Prantsuse, vene, soome ja ungari keelde on temaloomingust tõlgitud kokku kümmekond raamatut. On pälvinud kolm FriedebertTuglase novelliauhinda, kolm aasta parima raamatu preemiat, ning Juhan Liiviluuleauhinna.

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Mis ühist saab olla esmapilgul nii erinevatel naistel? Blanche Marchem on imeline kaunitar, laitmatu reputatsiooniga seltskonnadaam, Trischa Wells aga tasane ja väärikas abikaasa, eeskujulik koduperenaine. Kuid selgub, et juhuslikult tutvunud naisi ühendab siiski miski. Kumbki pole nii õnnelik, nagu kõrvalseisjaile tundub. Ja siis otsustavad Blanche ja Trischa oma elu muuta…