Книги, похожие на «Jan Beltran, Nora»

On aasta 1944. Punavägi on Eesti äsja vallutanud, vastne võim üritab käivitada uut, nõukogulikku elulaadi. Põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer saabub koos naise ja nende kasvatada oleva tütrepojaga sõjast räsitud väikesesse Lepaku töölisasulasse, et seal kool käima panna. Nende kodu Varevere linnas on pommirünnakus tuleroaks saanud, kogu elu tuleb alustada uuesti, aga sootuks teisiti kui kunagi varem – punane riigikord on viinud turvatunde, tekitanud hirmu ja nõuab kogu elu jooksul pühaks peetud tõekspidamiste mahasalgamist.Majad jõe ääres on 2000. aasta romaanivõistlusel esiletõstetud teos.

"On 1939. aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt põgenikke. Suures segaduses läheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sõdurite ravimiseks mõeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini. Kaks juhtumit, kaks uurijat: üks neist erru läinud legendaarne detektiiv Sándor Nemes, teine raamatust „Budapest noir“ eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad üha lähemale nii teineteisele kui ka kõige kõrgematele ringkondadele.„Patune Budapest“ ei ole „Budapest noiri“ otsene järg, kuigi peategelased – Budapest ja Gordon – on enam-vähem samaks jäänud. Maailm nende ümber on aga muutunud. Gordoni lähedased on surnud, ära sõitnud või just lahkumas, neist on alles veel vaid mõned jäljed: palmipuudega särk, romaanikäsikiri, sahvritäis eksperimentaalmoose või üllatuskülaline uksel. Päris kohv, tubakas ning isegi kartul on defitsiitne kaup ja mooside hapu mekk ei ole enam ammu ainult maitseküsimus.Terve ungari maailm on süngem kui veel paar aastat tagasi, inimestele on jäänud üha vähem vabu valikuid. Juudiseadused represseerivad haritlasi, fašistlikud jõugud tegutsevad oma äranägemise järgi ja kunagised punatimukad töötavad nüüd riigi teenistuses ülekuulajatena. Härrasmehe võõba all peituvad tihti alatud kurjategijad ning nende võimujanu ja rahanälg on piiritu. Poliitiliste mängude raha tuleb salajastes eliit-kaardiklubides mängitavast bakaraast ja narkourgastes tarvitatavatest uimastikogustest. Kõik need hukatuslikud mängud on ebaseaduslikud, aga „Millal on siin riigis midagi tegemata jäetud sellepärast, et see on keelatud?“Uudised ei ole enam pühad, vaid tsenseeritud, arvamustest rääkimata. Kus on siis sellistel jõhkratel aegadel tõde? Ühe kangelasliku ajakirjaniku käes? „Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan kirjutada sellest, mis juhtus.“Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.“Patune Budapest” on viieosalisest krimisarja “Budapest noir” teine raamat. Eesti üks tuntumaid krimikirjanduse eksperte Jaan Martinson asetas sarja esimese raamatu «„Budapest noiri“» oma 2019. aasta lemmikkrimkade edetabelis kõrgele kuuendale kohale.

Enne aegade algust peideti Šveitsi Lausanne’i katedraali alla üks saladus. Seda ei teadnud ei inglid ega inimesed. Kuni praeguseni… Marc Rochat peab katedraali kellatornis öösiti linna üle vahti. Ta elab maailmas, mida täidavad varjud, ammumöödunud aeg ja kujuteldavad olendid. Midagi kõhedust tekitavat on siinses pühakojas. Maa-alustest krüptidest kandub kummalisi värinaid ja katedraali läheduses asuvatelt tänavatelt hakkab välja tulema jõhkralt mõrvatud ohvrite surnukehi. Kohe katedraali vastas elab kõrgklassi prostituut Katherine Taylor, loomult unistaja, kes saab peagi teada, et tema muinasjutuline elu on liiga hea, et olla tõsi. Rochat’ ja Taylori teed ristuvad briti eradetektiivi Jay Harperi omaga, kes ärkab ühes armetus hotellitoas, ühegi mälestuseta, miks ta siin on või kes ta siia saatis. Kui telefon heliseb ja talle pakutakse tööd, on selge, et tal pole muud valikut kui see vastu võtta.USAst pärit kirjanik Jon Steele töötas üle kahekümne aasta uudistekanali ITN operaatori ja toimetajana. Sõjareportaaži klassikaks ja kultusraamatuks saanud autobiograafias „Sõjasõltlane“ (2002, e k 2014) kirjeldas ta oma elu kaamera taga maailma kõige hullemates kohtades. 2003. aastal, Iraagi sõja eelõhtul Bagdadis kaotas ta aga usu teleuudistesse, pani kaamera käest ja lahkus töölt. Ta seadis end sisse Lõuna-Prantsusmaal, kus pühendus kirjutamisele.556 lk

Nelly, kolmekümnendate keskel üksikema, vajab laste üleskasvatamiseks raha. Kuna ta oskab hästi süüa teha ja tal on olemas koht, kus lõunat pakkuda, kutsub ta omale kostilisi. Nii koguneb iga päev tema juurde lõunatama kirju seltskond: kapten, kes pole enam ammu merd sõitnud, pruunikspäevitunud spordiõpetaja, kindlustusagent ja üks ühtaegu nii meeldiv kui ka osav elektrik. Kõik kulgeb familiaarselt ja ka rahaliselt tasub see ära – kuni üks vaim minevikust ähvardab supi üle soolata.Ingrid Noll (s 1935), Saksamaa edukaim krimiautor, on kolme täiskasvanud lapse ema ja neljakordne vanaema. Pärast laste kodunt lahkumist hakkas ta kirjutama kriminaalromaane, mis muutusid otsekohe menukiteks, said auhindu ning jõudsid kinolinale. 2005. aastal anti talle kogu loomingu eest Friedrich Glauseri autasu.

Ulmekirjandusesuurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivadlugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse,mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga kaajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlikemajapidamisrobotite keskele.RobertSilverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivnevalik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga muhilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkubselgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevatetöödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndateteisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodiautobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtminekirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamakskirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepäranekogemus.»