Книги, похожие на «Vaino Vahing, Noor Unt»

Kõikide loomade saadik ja tuhandete loodusesõprade lemmik Aleksei Turovski palus panna siinsele portreeraamatule justnimelt selle pealkirja, mis kaanel seisab.Kui niiöelda tavaline inimene räägib võimaluse korral suurima hasardiga iseendast, siis lapsepõlvest peale tulihingeline zooloog pajatab parima meelega ikka loomadest. Oma kahe-, nelja- ja paljujalgsetest lemmikutest seiku, tõiku ja meenutusi vestes vaatab tuntud, tunnustatud ja ülipopulaarne zoosemiootik, entomoloog, parasitoloog, paleontoloog, mütoloog ja etoloog Aleksei Turovski otse silma kõige põnevamale – inimesele liiginimega homo sapiens. Lubades sama suuril silmil vaadelda ka ennast kui selle liigi esindajat, kelle eluhoiak vormub lihtsaks lauseks: „Mul on huvitav.“

2013. aasta oktoobris sundis India piirivalvelaev endale alluma laeva Seaman Guard Ohio, mis kuulus piraatidevastast laevakaitseteenust pakkunud ettevõttele AdvanFort. Laeva pardal oli 35 meeskonnaliiget ja laevakaitsjat, kellest 14 olid Eesti kodanikud.Mõni päev hiljem sai Tamil Nadu osariigis alguse enam kui neli aastat kestnud kohtuprotsess, mille vältel hoiti laeva pardal viibinuid vangistuses kokku kaks aastat ja neli kuud. Ülejäänud aja peeti eri riikide kodanikest laevakaitsjaid Indias kinni. Koju pääsesid mehed alles 2017. aasta detsembri alguses.Käesolev raamat on esimene „laevakaitsjate saagast“ kirja pandud lugu, algusest lõpuni. Üks laevakaitsjatest oli mees nimega Dmitri Pappel, kes oma erakordsel teekonnal päevikut pidas. See on eelkõige tema lugu.Ajakirjanik Rain Kooli abiga haaravaks raamatuks vormitud jutustus räägib piraatidevastasest võitlusest ja petturfirmast, kirevast ja kaootilisest Indiast, erinevate komberuumide põrkumisest ning inimelu haprusest. Vangipõlve kirjeldav päevik sisaldab nii teravaid tähelepanekuid, ränki olukirjeldusi, frustratsiooni kui ka pisarateni naerma panevat koomikat. Ennekõike aga räägib see raamat inimese võimest saatuse dramaatilistes keerdkäikudes muutuda ja leida arengutee ka kõige rängemates proovilepanekutes.

Janis Joplin on saanud legendiks kui sisemise põlemise ja valu hukutatud raevukas, kirglik vaim, üks rockiajaloo harukordsemaid hääli. Kuid neil lehekülgedel maalib Holly George-Warren silmi avava ja väga põhjaliku portree naisest, keda ei kujundanud mitte ainult kannatused. Janis oli perfektsionist: kirglik, erudeeritud muusik, kellele oli antud suur anne, kuid kes nägi selle arendamisega ka erakordselt palju vaeva. Ta oli naine, kes nihutas soo ja seksuaalsuse piire ammu enne seda, kui see muutus ühiskonnas aktsepteeritavaks. Ta oli tundeline otsija, kes oleks tahtnud lihtsalt mehele minna ja rahus elada, kuid ei saanud ega võinud. Ta oli teksaslane, kes tahtis Texasest põgeneda, kuid ei pääsenudki sealt õieti kunagi, isegi pärast peadpööritavat kuulsust San Franciscos.

See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi. Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?