Книги, похожие на «Eva Luts, Nõiad ja hiiglased. Iiri muinasjutte»

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

“Fenella esimene kooliaasta” viib meid vähetuntud maailma – tsirkusesse, kus peategelane, vahva Fenella, on lõvitaltsutajana tõmbenumbriks. Ta on õppinud selle elukardetava kutse isalt, kellega ema, rikka lordi tütar, abiellus vastu vanemate tahtmist. Mõni aasta peale ema surma võtavad sugulased tütarlapse endi juurde ja saadavad kooli, aga Fen ei suuda uues elus hästi kohastuda. Ta põgeneb tagasi, kuid vähesedki teises ümbruses veedetud päevad on avanud ta silmad tsirkuse varjukülgede suhtes. Jõhkra ning iseka peremehe kelmuse tõttu satub ta mitmesugustesse seiklustesse…

288 lkReligioosse dimensiooniga teose minategelane on Londoni äärelinnas elav keskealine kirjanik Maurice Bendrix, kes tutvub oma romaanile ainest kogudes kõrgel positsioonil riigiametniku Henry Milesi ja tema abikaasa Sarah’ga. Loominguline uurimistöö muutub aga armastuseks, millele Sarah vastab. Siis lõpetab naine suhte, igasuguse selgituseta.Inglise kirjanik Graham Greene (1904–1991) on tuntud eelkõige romaanide autorina, kuid tähelepanu väärivad ka tema näidendid, lühiproosa, reisikirjad, memuaarid, lastejutud, filmistsenaariumid ja -arvustused. Ta on korduvalt esitatud Nobeli kirjandusauhinna nominendiks. Lisaks religioossetele teemadele kirjutas Graham Greene’i ka poliitikast, rahvusvahelistest suhetest ja spionaažist. II maailmasõja ajal tegutses kirjanik Briti luures ja spioonitöö viis ta mitmetesse vähetuntud paikadesse, mida ta sageli ka romaanides kujutas.

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]