Книги, похожие на «Liza Marklund, Nobeli testament»

Sebastian Bergmanist rääkiva sarja 5. raamat.Ulricehamnis leitakse ühest suveks suletud koolimajast tapetuna tuntud tõsieluseriaalis osalenu, keda on poltpüstolist pähe tulistatud. Ta on tooli külge kinni seotud, pandud istuma nägu nurga poole ja “tobumüts” peas.Tema seljale on klambritega kinnitatud test. Ilmselt pole tapetu osanud kuigi paljudele küsimustele vastata.Tegutsemisviis on väga sarnane nädal varem Helsingborgis toimunud mõrvaga ja appi kutsutakse mõrvajuurdluse osakond. Kõik viitab sellele, et tegemist on osava ja kavakindlalt tegutseva mõrvariga, kes ei plaani enne järele jätta, kui on oma sõnumi edasi andnud. Millegagi, mis lõpuks kogu mõrvajuurdluse osakonna eksistentsi ohtu seab.

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.