Книги, похожие на «Sarah Pekkanen, Nimetu tüdruk»

Vaiksest suveidüllist saab äkitsi pisut pööraste süžeekäikudega armukolmnurk ja kui lisame terake müstikat ja mõne toekama pulli siis saamegi ühe eestimaise Corrida.Raamatu järgi on valmind ka samanimeline Olav Neulandi mängufilm.

Järg raamatule „Maalingutega mees“. SharDama Ka ja Maalingutega Mees olid kunagi sõbrad, relvavennad. Nüüd on nad vihased vaenlased. Nende looga on seotud Renna, noor naine, kel on tulnud taluda üleinimlikke kannatusi; Leesha, uhke ja imekaunis ravitseja, kelle loitsutundmine ületab juba Maalingutega Meest ennastki; ning Rojer, rändurist viiuldaja, kelle tavatu muusika suudab deemoneid rahustada – või nende meeled nii segamini ajada, et nad ründavad üksteist. Ja ometi, sel ajal kui vanad liitlassuhted pannakse proovile ja sõlmitakse uusi, on kõik õndsas teadmatuses sellest, et ilmunud on uus liik deemoneid, intelligentsemad – ja ohtlikumad – kui ükski, kellega ollakse varem kokku puutunud.

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

See mees võlus ta ära, siis aga kadus, lihtsalt haihtus õhku, nagu poleks nad kunagi kohtunud. Möödus tervelt kaks kuud, mille jooksul Alice oli peaaegu aru kaotamas, tehes kõikvõimalikke oletusi, kuhu võis ta südame vallutaja kaduda. Kuid vaevalt sundinud end meest unustama ja pöördunud tagasi endise stabiilse elurütmi juurde, tungib Steven taas ta ellu. Seekord kõrvaldab Alice ta ise, eemaldab nagu pinnu silmast. Aga ei, Steven jälitab teda justkui kuri saatus. Millal see kõik ometi lõpeb? Ja ootamatult teeb Alice uskumatu avastuse: lisaks vihkamisele on tal tekkinud Steveni vastu hoopis teine, sama tugev tunne – armastus…