Книги, похожие на «Anton Tšehhov, Nimepäev»

Anthony Peardew on Kaotatud Asjade Hoidja. Mees kaotas nelikümmend aastat tagasi mälestuseseme, mille oli tema hoolde usaldanud ta armastatud mõrsja. Naine suri ootamatult samal päeval. Leinav Anthony hakkas lohutust otsima kaotsi läinud – inimeste poolt käest pillatud, kogemata valesse kohta pandud või maha unustatud – asju päästes ja nende kohta lugusid kirjutades. Nüüd, olles oma elus lõpusirgele jõudnud, hakkab Anthony muretsema, et pole suutnud oma ülesannet täita ja asju nende omanikega uuesti kokku viia. Ta pärandab oma koos kõigi selles peituvate aaretega, rahutu kummitus kaasa arvatud, oma mitte midagi aimavale assistendile Laurale, tehes naisele ülesandeks oma pooleli jäänud töö jätkamise.Traumeerivast lahutusest toibuv Laura on samuti mingil moel üks Anthony kaotatud asjadest. Kui üksildane naine suurde majja kolib, leiab ta ootamatult uue sõbra naabrite atsakas tütres, kelle nimi on Sunshine ja huviobjekti maja robustses Freddy nimelises aednikus. Tumedad pilved hakkavad ta ümber hajuma ja Laura asub koos oma uute kaaslastega täitma Anthony viimast soovi: kaotatud asju nende omanikega taas kokku viima.Kunagi ammu leidis Eunice Londoni tänavalt ehteasja ja on seda sellest ajast saadik alles hoidnud. Nüüd, mil tema enda aeg hakkab otsa saama, kaotas naine omakorda endale kalli eseme – ja on sunnitud tänu sellele saatuse traagilisele keerdkäigule murdma kunagi kallile inimesele antud lubadust.Laura, kellest on saanud Kaotatud Asjade Hoidja, hoiab enda käes nii Anthony kui Eunice’i lunastuse võtit. Aga kas ta suudab minevikusaladused lahendada ja luua seosed, mis aitavad kummitustel viimaks rahu leida?Nõiduslik, nutikas ja liigutav lugu lõpututest võimalustest ja rõõmuküllastest avastustest räägib enda kaotamisest ja leidmisest, antud ja täitmata jäänud lubadustest, olulistest asjadest ja lubadustest meie elus ja ootamatutest sidemetest, mis meid kõiki omavahel seovad. See on raamat armastusest, kaotusest, sõprusest ja lojaalsusest.

„12 aastat orjana“ on New Yorgi osariigi kodaniku Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti ja 1853. aastal Louisianas ühest Punase jõe ääres asunud puuvillaistandusest vabastati. Solomoni saatuseks oli viibida vangistuses mitme peremehe omanduses. See, kuidas teda koheldi Pine Woodsis viibimise ajal, näitab, et orjapidajate seas leidub nii humaanseid inimesi kui ka jõhkardeid. Mõnedest neist räägitakse tänulike tunnetega, teistest seevastu meelekibedusega.

Valdal polnud võimalik kasuisa palvet täita. Krahv oli prantslane ja pidas korraldatud abielu loomulikuks, Valda aga polnud ning abielu mehega, keda ta ei armasta – või isegi ei tunne –, tekitas temas tülgastust. «Valda,» püüdis kasuisa teda veenda, «sa pole kunagi omal käel isegi tualetti valinud. Arvad sa tõesti, et oled pädev valima endale meest, kellega jääd kokku kogu eluks?»Valda otsustas kasuisale oma pädevust tõestada. Ta jooksis kodust ära ja liitus kasuisa maavaldustel peatuva mustlaskaravaniga. Ta oli otsustanud ise endale elutee valida – tee, mis viib sõltumatusele, seiklustele ja armastusele.

35aastasena oleks eestlanna Dagnel justkui kõik olemas: aastaid kestnud kooselu toreda mehega, imearmas tütar, karismaatiline kasupoeg, mõistlik töökoht. Kõik muutub, kui tema teed ristuvad särasilmse Madridist pärit Domenicoga, kelle kreedo Hirm, armumine, süütunded.... kõige tähtsam on tunda ennast elusana. Sõprusest saab armastus, armastusest kirg ja kirest kinnisidee, mis hävitab nii peategelase enda kui tema ümbritsevate elu. Raamatus otsitakse vastust küsimusele, kas eesti naised ikka valivad võõramaise mehe materiaalse heaolu tõttu? Või jääme me alatiseks igatsema suuri tundeid ja väljaütlemata sõnu. Kas oma elu ühele kaardile asetamine ikka väärib küünlaid? Helen Eelrand töötas aastaid erinevates eesti meediakanalites, olles Eesti Päevalehe reporter, Naistelehe toimetaja ja toimetades ka hommikuprogrammi Terevisioon. Lisaks on ta autoriks Urmas Oti ja Anne Veesaare elulooraamatule (Kirjastus Fookus Meedia). Hispaania keele õpingud viisid lootusetu armumiseni Andaluusiasse, selle elustiili ja rahvasse, nii et alates 2009. aasta kevadest elab ta koos mehe ja kahe tütrega Hispaania edelaosas särtsakas sadamalinnas El Puerto de Santa Maria. Ehedalt ja kirglikult hispaanlaste kirjeldav «Pasodoble» on tema esikromaan.