Книги, похожие на «Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi»

Kogumik pastišše.

"Will Hurley on Dublini elitaarse St. John'si kolledži nägus ja sarmikas tudeng – ja ühtlasi sarimõrvar, kes uputab oma ohvrid Grand Canali mudastesse vetesse. Vaid 19-aastasele Willile mõistetakse eluaegne vanglakaristus ja ta lukustatakse psühhiaatriahaiglasse.Väikelinna tüdruk Alison Smith tuleb koos parima sõbra Liziga Dublinisse õppima ja armub Willi, kuid õnnelik ja piduderohke tudengielu ei kesta kaua. Liz leitakse kanalist – ja Kanalimõrtsukaks osutub poiss, kelle kõrval ta hommikuti ärkas. Alison tõmbab oma senisele elule kriipsu peale, kolib Hollandisse ega tõsta enam jalgagi Iirimaale.Aastaid hiljem koputavad Alisoni uksele Garda uurijad teatega, et kanalist on leitud järjekordne laip. Ikka veel luku taga istuv Will lubab anda kasulikku infot, kuid nõustub rääkima üksnes Alisoniga. Vastumeelselt nõusse jäädes satub noor naine valede keerisesse, mis pöörab pea peale tema senised arusaamad ning ähvardab lõpuks uputada ka teda ennast. Catherine Ryan Howard (1982) on iiri kirjanik ja elab Dublinis. 2019. aastal lisas Guardian „Valetaja tüdruku“ 50 silmapaistvaima naisautori kirjutatud kriminaalromaani nimekirja. Will Hurley on Dublini elitaarse St. John'si kolledži nägus ja sarmikas tudeng – ja ühtlasi sarimõrvar, kes uputab oma ohvrid Grand Canali mudastesse vetesse. Vaid 19-aastasele Willile mõistetakse eluaegne vanglakaristus ja ta lukustatakse psühhiaatriahaiglasse.Väikelinna tüdruk Alison Smith tuleb koos parima sõbra Liziga Dublinisse õppima ja armub Willi, kuid õnnelik ja piduderohke tudengielu ei kesta kaua. Liz leitakse kanalist – ja Kanalimõrtsukaks osutub poiss, kelle kõrval ta hommikuti ärkas. Alison tõmbab oma senisele elule kriipsu peale, kolib Hollandisse ega tõsta enam jalgagi Iirimaale.Aastaid hiljem koputavad Alisoni uksele Garda uurijad teatega, et kanalist on leitud järjekordne laip. Ikka veel luku taga istuv Will lubab anda kasulikku infot, kuid nõustub rääkima üksnes Alisoniga. Vastumeelselt nõusse jäädes satub noor naine valede keerisesse, mis pöörab pea peale tema senised arusaamad ning ähvardab lõpuks uputada ka teda ennast. Catherine Ryan Howard (1982) on iiri kirjanik ja elab Dublinis. 2019. aastal lisas Guardian „Valetaja tüdruku“ 50 silmapaistvaima naisautori kirjutatud kriminaalromaani nimekirja. "

Ta viibis vetevallas.Raskusjõudu ei olnud, tõstejõudu ei olnud. Kurssi ei olnud. Orientiire ei olnud. Järgmised ujumisliigutused võisid ühtviisi vabalt viia teda sügavikku või veepinnale või avamerre.Sam Berger jäi paigale, hõljus suures tühjuses ja iga ujumisliigutus võis viia teda surmale lähemale.Sam Bergerit kahtlustatakse mõrvas, mida ta ei ole toime pannud, ja tema partner Molly Blom on koomas. Berger põgeneb saarestikku ja ootab kaitsepolitsei juhtkonnalt korraldusi. Peale politsei ajab teda taga ka Carsten, kaitsepolitsei raudvara, kes on poolt vahetanud ja töötab nüüd terroristide heaks. Stockholmi ähvardab terrorioht ja tagaotsitav mõrvar – kes on pealegi röövinud ühe tüdruku – võib pääseda. Kas Berger on lahendus või osa probleemist?„Vetevald“ on Arne Dahli menukate romaanide „Piirimaa“ ja „Sisemaa“ järg, rahvusvahelise haardega kriminaalromaan, kus autor näitab taas oma meisterlikkust.

Viimane kord, kui sulle head ööd soovin, ei tea ma, et see on viimane kord. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pannud hüvastijättu rohkem energiat. Aga mina ütlen, et lähen vist Ivani juurde magama. Sina ei vaidle vastu. Lased mu minema, pilk ekraanil, mina lähen, lähen, kõige viimast korda lähen sinu juurest ära. Arvan, et me näeme hommikul. Me ei näe. Me ei näe enam kunagi.Ühel hommikul leiab Carolina oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese pojaga üksi ja on sunnitud alustama täiesti uut elu, vaadates samal ajal tagasi elule, mida elas seni.„Loodame parimat“ räägib ühe armastuse puhkemise, arengu ja ootamatu lõppemise loo kahe paralleelse narratiivina. Üks lugu räägib kahe noore inimese armumisest ja nende suhte arenemisest, teine – peategelase püüdest oma leinaga toime tulla. See on liigutav kokkulepe surma, kuid ka eluga: armastuse ja lapsevanemaks olekuga, moodsa suhte ja selle halastamatute ootustega. Lugeja saab jälgida Carolina elu kümne aasta jooksul, armumist ja leina, elu, mis vaatamata rangele plaanile otsustab olla hoopis midagi muud.Carolina Setterwall on sündinud 1978. aastal Rootsis Salas. Ta on õppinud meediat ja kommunikatsiooni Uppsalas, Stockholmis ja Londonis. Ta elab koos pojaga Stockholmis. „Loodame parimat“ on tema esimene romaan.

„Balthazar” on Lawrence Durrelli neljaköitelise romaani „Aleksandria kvartett” teine köide, mille tegevuspaik on Teise maailmasõja eelne Aleksandria Egiptuses. Autor toob taas lugeja ette Vahemere idaosa möödunud sajandi alguse kosmopoliitse ja värvikireva õhustiku. Nüüd avaneb meile minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist. Nimelt on esimese romaani minategelase käsikirjale lisanud oma kommentaariumi tegelane nimega Balthazar, homoseksuaalist arst ja kabalist, kes esineb ka „Justine’is”. Minategelane on dilemma ees, kas avaldada „Justine” esialgsel kujul või lisada sellele ka Balthazari kommentaaridest ilmsiks tulnud teave. Nimelt oli ta olnud täiesti pime tõsiasja suhtes, et tema armsam Justine oli samal ajal suhtes ka esimeses köites enesetapu sooritanud kirjaniku Pursewardeniga. Kumb neist oli peibutuspart naise abikaasale Nessimile? Tema või Pursewarden? Kelle vastu olid naise tunded tõelise(ma)d? Ja üldse, kes on loomult Nessim? Kas vaid armukade abikaasa või eluohtlik, ka mõrvaks võimeline inimene? Kõik jääb pooleli, et jätkuda kolmandas romaanis „Mounto¬live”. Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. „Justine”, 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, ilmus Eesti Raamatult 2016. aastal.Tsitaadid„Imelik, eks? Ta oli Justine’le mingis mõttes õige mees, aga samas, nagu sa kindlasti tead, on armastuse seadus, et niinimetatud „õige” inimene juhtub meie teele alati kas liiga vara või liiga hilja.”„Mängurid ja armukesed mängivat tegelikult selleks, et kaotada.”