Книги, похожие на «Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi»

Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri.Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi.Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis.Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist «Kuldvasikas» (millele autor ka vihjab).Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole!Mõnusat lugemist!

„Le Rhino” teine raamat jätkab peategelase Mirthi elukäigu ja tundeilma kirjeldamist. Mirth töötab endiselt Le Rhinos, kus kõik püüavad toime tulla kaotusvaluga lahkunud töökaaslase pärast, kelle rõõmsameelne vaim näib majas ikka veel ringi uitavat. Et aga Le Rhino töötajad on omamoodi armsate veidrustega, siis aitavad nad tahes-tahtmata üksteise kurbust leevendada. Värvikaid tegelasi lisandub veelgi ja üha uued sündmused ei lase mineviku külge klammerduda.Liisi Õunapuu debüütromaaan „Le Rhino” leidis äramärkimist 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ja ilmus samal aastal ka raamatuna, võludes lugejaid oma lustakuse ja mängulise stiiliga. Ka „Le Rhino“ teine raamat hoiab ootamatutest pööretest tulvil süžeega lugejat põnevil, sümpaatsed tegelased aga lausa sunnivad oma rõõmudele ja muredele, kordaminekutele ja äpardustele kaasa elama. Ja nagu eelmises raamatus, mängivad siingi taustarolli kulinaarsed hõrgutised, mis võivad maiasmokkadel panna suu vett jooksma.

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.Ja ma leidsin selle.Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.Anna-Maria Penu on kirjutanud nii Hispaaniast kui ka Aafrikast. Tema sulest on Petrone Prindi kirjastuses ilmunud „Minu Hispaania“ ja reisiromaani „Kes kardab Aafrikat?“ esimene osa.

Hendrik Groen tutvustas end oma eelmises salapäevikus „Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, mis on saanud menukiks paljudes Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis. Koos Everti ja teiste sõpradega klubist Vanad, Kuid Mitte Surnud püüab Hendrik oma viimaseid eluaastaid ühes Põhja-Amsterdami hooldekodus võimalikult meeldivaks teha. Mõnikord läheb Hendrikul raskeks pead püsti hoida. Õnneks on ta sule jälle pihku haaranud. Talle omase elegantse huumoriga võtab ta oma terava pilgu alla nii kaasasukad, direktsiooni, sõbrad kui ka vanaduspõlve üldiselt ega säästa seejuures ennastki.Hendrik Groeni esimene päevik ilmus 2014. aastal (eesti keeles 2016). Selle suur menu – raamatul on juba tõeline fänniklubi, tõlkeõigused on omandanud 25 maad ja varsti valmib tv-sari – ning lugejate vaimustunud reageeringud innustasid teda päevikule järge kirjutama.Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Adam Sharpi parimad palad” autor